Samaaria kuru võimsad puud pakuvad varju laskumisel

Peagi on selge, et meie pere jaguneb kaheks iseseisvaks grupiks, sest mina ja tütar ei suuda meesperega sama tempot hoida. Meil lihtsalt kulub rohkem aega looduse nautimisele, allikast vee joomisele ja mööda kive ukerdamisele. Ei saa ju tähelepanuta jätta Gigilose tippu, mis ulatub 2086 meetrini ja mida kutsutakse ka Zeusi mäeks või Volakiase tippu, mis mõjub suursugusena oma  2217 meetri kõrgusel asuva tipuga. Esimesed kilomeetrid lähevad ludinal, kuid mida kilomeeter edasi, seda aeglasemaks ja vaevalisemaks läheb matkasamm. Edasiliikumise kiirusele ei aita kaasa isegi värskenduseks pähevalatud külm allikavesi, sest kivid veerevad jalge all sellest olenemata ja on tükk tegemist, et hoida oma konte murdumise eest.

Samal ajal kütab päike nagu südikas katlakütja ilma aina kuumemaks. Vaatamata sellele, et olen endale korralikult päikesekaitsekreeme peale määrinud, on tulipunased nii mu nina kui ka kõik muud kohad, mis riietest vabad. Tean kindlalt, et hommikul vaatab mulle peeglist vastu jõulupõdra Rudolfi väljanägemise omandanud tegelane, kes vaevu meenutab mind ennast. Põikame tütrega veidi rajalt kõrvale ja kohtume Kreeta habekitse kri-kri'ga, kes oma järeltulijaga ehmunult jooksu pistab.

Kuigi võib tunduda, et Kreeta habekits krikri on Kreeta mägedes üsna tavaline asukas, on see liik Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul siiski ohustatud ja teda ei kohta sageli.

Teele jäävad väike vana 14. sajandist kirik ja teekonna seitsmendal kilomeetril asuv mahajäätud küla, mis on viimane koht, kus saab viigipuude ja mooruspuude varjus puhata, enne kui tuleb distantsi raskem osa. Nii tahaks siin piknikualal puude varju end pikali visata ja siestat pidada, aga kell tiksub halastamatult oma minuteid ja tunde… Ega ma enne siia tulekut ju ei mõelnudki, et tulen mööda Manhattanit jalutama, aga et siin ongi reaalselt raja ääres väljaväänatud koibadega matkajad, keda meedikud tohterdavad, seda ma ka ei uskunud. Ikka ju arvad, et teised liialdavad, kui oma lugu räägivad. Jätkan ennastületavalt teekonda ja püüan ikka pilku jalgeesisest kõrgemale tõsta, et silmadega seda ilu südamesse pildistada, mis ümbritsev loodus pakub. Kilomeertitähised raja ääres mööduvad ja peagi läbime ka kaljudevahelise kitsukese vahemiku, mida kutsutakse ,,Raudväravateks’’.

,,Raudväravatele’’ lähenevad matkajaid liiguvad mööda kuiva Tarraiose jõe sängi

Saanud silme ees terendavast finišist uut jõudu, tundub hetkeks isegi, et ei olnudki nii raske see suur jalutuskäik. Agia Roumelisse jõudes kihutame joonelt mere suunas, sest veel on veidi aega laeva väljumiseni… Ausalt öeldes saame alles järgmisel hommikul aru väsimuse astmest. Ainus tegevus, mida perega naudime, on hotelli basseinis vedelemine ja jääkülma frappe limpsimine. Isegi randa ei viitsi kõndida, sest iga liigne samm tundub eneseületusena.

Uus hommik valab meid üle tsikaatide sirina ja päikesepaistega. Võtame parklast oma rendiauto ja paneme sihid paika. Täna on plaan sõita Balose laguuni avastama. Tee on kitsas ja käänuline ja teed tõkestavad tolliametnikena käituvad kitsed, kes ei vabasta teed enne, kui päts saia on nende omaks saanud. Kitsed toidetud, ronime autosse tagasi , et meie väike rendiauto saaks oma koormaga vapralt edasi rühkida. Kruusane ja lahtiseid kivilahmakaid täis tee lookleb mööda mäekülge, pakkudes pööraseid kuristikuvaateid. All sügavikus avaneb pilt merele. Lõpuks oleme kohal. Parklas rõõmustame, et meil on rendiauto, millel omavastutust ei ole, sest mööda autokatuseid kepsutavad kõrgustega harjunud kitsed. Neid on pruune, musti, valgeid ja laigulisi. Vaated, mis laguunile avanevad on hingematvalt kaunid ja ei ole võrreldavad laevasõidul saadutega. Helesinine laguun ja lumivalged liivaluited oleks nagu pärit paradiisist, kus meil lastakse täna olla.

Ühel kaunil pärastlõunal teeme jalutuskäigu Rethimno vanalinnas. Tundub, et siin ei ole miskit muutunud võrreldes ajaga, mil viimati siin olime. Värvilised, pisut kulunud moega armsad majad seisavad teineteise kõrval rõõmsasti reas, nii nagu nad on seda teinud juba sadu aastaid. Ka vanaprouad on end, nii nagu varemaltki, kenasti platsi võtnud. Muidugi istuvad nad keset tänavat asetatud toolidel, et mugavast kaugusest toas asuvat telekat vaadata. Neid ei paista häirivat ümberringi sagivad turistid. Me oleme siia tulnud, nagu ikka, väheke asja pärast ka, sest siin pakuti aastate eest ühes kaldaäärses restoranis maailma parimaid grillitud krevette ja muud suupärast. Meil veab, sest restoran tegutseb endiselt ja omanik on rõõmsalt elevil, et oleme ta kokakunsti nautimas käinud ka eelmisel reisil siia.

Rethimnos naudime ka seekord imemaitsvaid krevette.

Kes ise grillitud krevette valmistanud, teab, et valmistamise protsess on nagu mustkunst, et neid õrnu tegelasi üle ei küpsetaks. Seepärast hindame väga saadud maitseelamust ja nostalgilist meeleolu.

Hommikupäike kuldab melonipõldu. Pilt põllul töötavatest talunikest ja suurtest melonikastidest on maaliline ja käsi sirutub fotoka järele. Kui oleme pildistamisega valmis saanud, astub üks talunik rõõmsalt naeratades meie juurde ja kingib meile ilusa suure kollase meloni, mis teeb pildidki väärtuslikumaks, sest nende taga on lugu.

Tee ääres mäenõlval kasvavad metsikud viinamarjad ja vanad jändrikud oliivipuud ning taevas mägede taustal tiirutavad kotkad. See on hetk, mis on kordumatu.

Kreeta keskosa maastik on ehe ja omanäoline.

Pärastlõuna veedame rannas, kus filmiti 1964. aastal filmi ,,Kreeklane Zorbas'', millele kirjutas muusika 96 aasta vanuseks elanud legendaarne helilooja Mikis Theodorakis. Tema muusika on osake Kreekast  ja oleks nagu killuke igast kreeklasest - rõõmsameelne ja lõunamaiselt temeramentne.

Kreeta käsitöö rõõmustab silma.

Kui pidevalt on midagi toredat teoksil, möödub aeg kiiresti. Nii käimegi mööda väikesi külatänavaid, uudistame pitsivalmistajate näpuosavust, heidame pilgu veinimõisale, külastame kaljukirikut, naudime vardas küpsetatud põrsapraadi, käime koduloomuuseumis, avastame lõunarannikut, saare idaosas Vai poolsaart, Moni Prevelit, Hania vanalinna, Matala koopaid, Minose paleed, käime Zeusiga seotud koobastes, Lassithi platool ja külastame meie teele jäävaid kloostreid, kus on mõnus varju otsida keskpäevase kuumuse eest. Ühesõnaga saare vaatamisväärsustele saab tiir peale tehtud meie omas tempos, et tunnetada paremini kohalolu ja mitte lihtsalt kihutada ühest kohast teise justkui oleks kannul parv herilasi, kes püüavad sind iga hinna eest kätte saada. Kõik kohad, kus käime tasuvad nägemist, aga Balose laguuni ja Samaaria kuru nägemisest ma ei loobuks. Eks ilu peitu ka kübeke vaataja silmades, seepärast võtke endale aega koduse eeltöö jaoks.

Kui saare idaosas domineerivad kivised rannad, siis kesk- ning lääneosa pakuvad suurepäraseid liivarandu. Mitte igal pool ei ole randades tasulisi lamamistoole ja päikesevarje, seepärast on mõistlik auto pagasiruumi paigutada ka päikesevari, mis aitab ära hoida kõrbemise tulikuuma päikese käes. Kuna varju all liiv liiga kuumaks ei lähe, siis hoiab see ka pere pisemad kenasti vanemate ligi ja neil puudub lust iseseisvalt veemõnudega tutvuma minna. Kindlasti tasub südasuvel nii endale kui lastele rannasussid varba otsa pista, enne kui liiva mööda mereni astuda, sest liiv võib olla tuline nagu hõõguv praepann ja tekitada põletusvillid jalataldadele. Kõik ei ole ju sütelkäimise eksperdid. Ka keelava punase lipu korral ei ole mõistlik väiksemates lahesoppides ujuma minna, sest kui vette ei minda lahe keskosast, siis tõenäoliselt võib laine ujuja paisata ohtlikult kaldakaljudesse, mis on teravad nagu nõelapadjad ja tervete ihuliikmetega vaevalt, et sellisest olukorrast välja tuleb. Isegi väga hea ujuja peab olema ettevaatlik, sest lainetel võib olla tohutu jõud. Kuna olen punast lippu eiranud, siis tean, millest räägin. Seepärast soovitan olla kuulekas ja mitte riskida enda vigastamisega. Lisaks sellele ei maksa kivistel randadel vees niisama jalgu suvaliselt põhja panna. Enne tuleks veenduda, et põhjas kivide vahel ei ole parajasti elutsemas meresilikuid, kelle okka jalga sattumine võib puhkuse ära rikkuda.

Ühel mägiteel teeme kaupa vanemapoolse prouaga, kes vaatamata sellele, et oskab ainult kreeka keelt, saab imelisel hästi hakkama kodus valminud hoidiste ja jookide müügiga. Sõnavara puudumist aitab kompenseerida mitmevärviline riietus. Nii aitab tumedas pudelis peituvat punast veini müüa osutamine oma punasele kampsunile, valge veini puhul näpib ta oma pluusi ja tsikoudia puhul on abiks väljend ,,ollalaa very strong’’. Tsikoudia on kodus valmistatud raki, mis on enamasti kangem, kui poes müüdav vägijook. Igatahes on meil tore panna siin proovile enda kehakeele oskus ja osta sellelt memmelt kodustele sõpradele kostiks mett, moosi, veini ja pista kotipõhja ka pudelike tsikoudia't.

 Kreetalased arnastavad  ilu enda ümber 

Kui keegi nüüd peaks mõtlema, et lõunamaalaste elu on ainult üks siesta ja fiesta, siis mina nii julget arvamust ei jaga. Võib küll öelda, et eks igaühel ole oma töö, aga mõned teevad oma tööd nii, et teistele paistab see välja kerge ja lõbusana, kuigi ilmselgelt on siin kuumas tegutsejal õhtuks kõik jõuvarud ammendunud. Saarerahvas puhkab nii öelda hooajavälisel ajal, kui korrastatakse hotelle, baare, söögikohti ja muid turismiga seotud kohti. Näiteks peab meie hotelli tore perekond – kaks venda ja õde, kes varavalgest hiliste õhtutundideni vilkalt toimetavad, sest hommiku- ja õhtusöök tahab valmistamist, lauad katmist, toidud ettekandmist, toad koristamist, uute külaliste vastuvõtt ning veel musttuhat väikest pisiasja vajavad tegemist. Kõigi nende tegemiste juures ei unusta nad sulle kinkimast naeratust, kui nendega silmside loodud. Samuti hämmastab meid tähelepanu, millega siin igat külalist koheldakse. On pühapäeva õhtu ja me istume pärast õhtusööki baaris. Vaatame joogikaarti ja otsustame mingil põhjusel valida mojito. Sel õhtul töötab baaris üks kahest vennast, kes ütleb meile, et seda kokteili oskab valmistada ainult tema vend, kellel täna on vaba päev, kuid see ei olevat probleem, sest ta saab vennale helistada ja vend tuleb ja teeb meile tellitud joogid. Kiiret meil ei ole ja umbes poole tunni pärast jõuavad joogid meile lauale. Kokteilid tehtud, istub puhkepäeva pidav vend motika selga ja läheb koju oma pere juurde tagasi.… Mitte kusagil mujal maailmas ei ole me nii head mojito't saanud ja ilmselt ei saagi saama, sest sellele joogile lisandus emotsioon, et sulle tahetakse pakkuda vaid kõige paremat.... Igal pool mujal oleks meile jook tõenäoliselt lihtsalt valmis segatud, hoolimata sellest, kui meisterlik valmistaja leti taga on. Siin on aga kvaliteet oluline, olenemata sellest, kas külastajad peatuvad siin nädalaid või võtavad juba homme kodutee ette. Mõned päevad hiljem on meil abikaasaga pulma-aastapäev. Pärast hommikusööki ootab toas meid üllatus. Lapsed on palunud hotelliomaneikke, et nad organiseeriks meile lillekimbu. Kuidas see uhke lõunamaine roosidest ja liiliatest koosnev lillesülem varahommikul meie külakesse jõudis, on teadmata, aga ta jõudis, ja see räägib enda eest rohkem kui sada sõna. Elu koosneb pisiasjadest ja inimlikest suhetest ning igal pisiasjal on oma tähendus. Vaat nende pisiasjade pärast ma olengi kiindunud Kreetasse ja tema soojadesse ning sõbralikesse inimestesse.

Meie hotelli terrassilt sai näha igal õhtul imekaunist päikeseloojangut.

Suur hõõguv päike värvib taeva purpurpunaseks ja vajub mägede taha, jättes enda järel mere rohekas hõbedaselt läikima. Olen kuidagi kurb ja rõõmus korraga nagu ikka puhkuse lõpus. Seisan terrassil ja vaatan silmapiiri poole kaugusesse, mõtted uitamas mööda Kreeta erinevaid kohti. Tunnen, et tahaks nagu veel veidikeseks siia jääda, sest raske on end lahti rebida sellest saarest. Ka seekord ei saa ma välistada, et tulen siia kunagi tagasi, kuigi lubadusi endale andma ei hakka. Kui tuleks, siis ikka selleks, et nautida suurepärast toitu, loodust, merd ja tunda rõõmu taaskohtumisest.

Kes Kreetale reisi ette võtab ja eelistab iseseisvalt saart avastada, siis soovitan reisieelselt tutvuda Lonely Planet raamatuga Crete, millest on leida üksikasjalikud kirjeldused vaatamisväärsuste kohta ja ka seda, kuidas nendeni jõuda. Samuti on häid soovitusi, kus lõunapausi pidada või õhtusöögi elamust otsida.

https://www.lonelyplanet.com/greece/crete/attractions

Kreeta faktides

Kreeta on Vahemere suuruselt viies saar, mille pindala on umbes kolme Saaremaa suurune. Kreetat võib õigustatult pidada Euroopa ajaloo hälliks, sest siin oli Minose tsivilisatsiooni keskus (2700-142 e.m.a.). Saare suurim linn ja ühtlasi ka saare pealinn on Iraklion (Heraklion). Sellest lääne poole jäävaid alasid loetakse lääneosaks ja ida poole jäävaid alasid idaosaks. Iraklioni järel on suurimad linnad Chania (Hania), Rethymno ja Agios Nikolaos. Saarel e lab ligikaudu 650000 inimest, kellest enamus elab endiselt väikestes külades. Ehedat ja vähem kommertslikku Kreetat saab kohata rohkem saare lõunaosas.

* riigikeel: kreeka keel
* pindala: 8336 km²
* kõrgeim tipp: Volakias 2217 m
* maksimaalne pikkus: 260 km
* maksimaalne laius: 60 km