Pisike maiasmokk kannab ladina keelset nime Leptonycteris nivalis. Nosimise käigus jääb nahkhiie karvakeste külge õietolmu, mida ta siis taimelt taimele edasi kannab. Nii tegutseb see väike loomake risttolmendajana.

Kahjuks on kliimamuutused ja inimtegevus seadnud ohtu selle pisikese loomakese ja agaavide kooselu, sest viimase kümne aastaga on pikk-nina nahkhiirte arvukus vähenenud enam kui 50%. Kaitsealaseid jõupingutusi raskendab asjaolu, et need nahkhiired rändavad igal aastal umbes 1100 km pikkuse teekonna Mehhiko keskosa ja USA edelaosa vahel.

Elu võimsa vaatemängu nimel

Agaav veedab kogu oma 10–15-aastase elu säilitades suhkruid hetkeks, mil ta saadab taeva poole tohutu varre. Selle tipus on erkkollaste õitega õiekobarad, mis toodavad öösel suures koguses nektarit. Pärast õitsemist taim sureb.

Põllumajanduses kasutatavad agaavid koristatakse enne õitsemist. Kuna põuad, maade ülekarjatamine ja suurlinnastumine kahandab jõudsalt agaavide looduslikke kasvualasid, jääb nektarist toituvate nahkhiirte toidulaud üha kesisemaks. Õnneks teevad looduskaitsjad ja mahetalunikud jõupingutusi pikk-ninade päästmiseks, töötades selle nimel, et ka loodusesse jääks kasvama piisavalt agaave.

Siirup ja tekiila

Üks tuntumaid agaavidest saadavaid toiduaineid on agaavisiirup, mille tootmine on sarnane suhkruroosiirupi valmistamisega. Selleks, et saada agaavisiirupit lõigatakse 7–14 aasta vanusel taimel lehed maha ning taime varre koorealusest kiust pressitakse mahl, mida tuntakse aguamiel'i ehk meevee nime all. Agaavimahl kuumutatakse ning filtreeritakse, kuni tulemuseks on piisavalt puhas ja kontsentreeritud siirup. Enamus maailmas toodetavast agaavisiirupist pärineb Mehhikost.

Mehhiko talunikud agaavipõllul. Foto: Adobe Stock

Kuid agaavid pole pelgalt siirupitaimed. Tegelikult on iga taimeosa söödav, ka magusad õievarred, mida röstitakse. Mõnda agaaviliiki kasutataks tänapäevalgi taimekiudude saamiseks. Kui agaavi mahl käärib, muutub see alkohoolseks joogiks. Võimalik, et just hispaanlaste poolt kasutusele võetud destilleerimistehnoloogia pani aluse mitme miljardi dollari suuruse käibega tekiilatööstusele.

Jääb üle vaid loota, et talunikel ja looduskaitsjatel õnnestub ühiste jõupingutuste abil tagada agaavisaaduste jätkusuutlik tootmine, nii et üksteise kõrval saaksid sõbralikult elada nii inimesed kui armsad pikk-nina nahkhiired.

Selline näeb välja agaavipõld siis, kui taimed veel kasvavad. Foto Adobe Stock