Väikesed külad mäenõlvadel köidavad sageli pilku

Ja oi, mis seltskond on Sitsiilias elanud… Esimesed inimasustuse jäljed on siin pärit juba aastast 8000 eKr ja seda kinnitavad kaljujoonised Palermo lähedal. Foiniiklased rajasid siia kaubateed, seejärel hakkasid siin 8. sajandil eKr toimetama kreeklased, kes kinnitasid eriti tugevalt kanda saare lõuna- ja idarannikul. Kes meist siis ei teaks kuulsat kreeklaste asundust Sürakuusat, Naxost või Selinust. Arvatavalt oli Sürakuusa sel ajal Vahemere suurim linn, mis ületas oma suurusel nii Ateenat, Roomat kui ka Kartaagot. Just siin elas maailma üks mõjukamaid filosoofe Platon. Pärast kreeklasi tuli Rooma ajastu koos oma Puunia sõdadega ja Bütsantsi ajastu. Läks veel hulk aega mööda ja 831. aastal sai Palermost moslemite Sitsiilia pealinn. Moslemite aeg ei kestnud ajaloo üldist käiku silmas pidades eriti kaua, sest peagi jõudsid siia viikingid. Ususallivusega silma paistnud normannid ei hakanud taga kiusama ei araablasi, kreeklasi ega ka juute ja tõid endaga kaasa Sitsiilia hiilgeaja. Aeg aina möödus ja kuningad järgnesid teineteisele kuni jõuti lõppude lõpuks tänapäeva. Seega on ajalugu siin kirju nagu lapitekk ja vaatamist ning uudistamist jagub nädalateks või vahest ehk kauemakski. Sõltub ju kõik sellest, kui sügavale oma vaatlustega süüvida ja mis parasjagu kedagi täpsemalt huvitab.

Pärast vihma on taevas  ja meri kummaliselt ilusad

On septembri algus, ilm on suviselt soe, kuid alanud on vihmaperiood. No ikka selline, et sajab nagu oavarrest ja öötundidel paugub mägede vahel äike lausa kõrvulukustavalt. Kui pikne järjekordselt kärgatab, on mõnel hetkel tunne, nagu oleks maailma lõpp nüüdsama kohe saabumas. Sellist lärmi ja valguse sähvimist ei olegi varem näinud ega kuulnud. Keegi oleks nagu vihmamehe loitsu lugenud, sest paduvihm ei taha kuidagi lõppeda. Hea, et hotelli katus vett peab ja vesi meie tohutusuurelt terrassilt pahinal ära voolab. Teadagi ju seda lõunamaise ehituse kvaliteeti, aga vihma suhtes on oldud siiski ettenägelikud. Nii nagu siinne loodus on võimas, on ka siinne stiihia võimas.

Esimest korda uurime igal hommikul ilma, et sõita just sinna, kus on tagatud ilus ilm. Eriti ärevaks teeb asjaolu, et Etnal on ilm kehvapoolne ja teed on mõnes kohas vihma tõttu läbimatud või sootuks ära uhutud. Üle nädala passime sobivat momenti ja rõõm on suur, kui see väike ajaaken üheks päevaks saabub. Kuna peatume Citta del Mare külakeses (suhteliselt Palermo lähedal), siis alustame sõitu juba enne päikesetõusu, et varakult hommikutundidel kenasti mäejalamil platsis olla. Mägedes sõitmine võtab ju kordades rohkem aega kui kiirteel kihutamine. Kodus uskusime kindlalt, et võiks mäkke ronimise ette võtta, aga kohapeal olles ei pea just eriline ajuhiiglane olema, et aru saada sellest, et see plaan võib olla suisa ohtlik ja lisaks ka ebameeldiv (silmas pidades ilmaolusid ja vettinud pinnast). Seega jätame matkagrupi aja broneerimata ja valime lihtsama variandi tippu jõudmiseks. Ikka sellise, mida mugavust armastavad turistid valiksid. Sõidame kilomeetrite viisi läbi süsimustadest laavajõgedest räsitud maastiku ja vaatame maju, mis on jäänud laavavoogude alla… Mitte ei mõista, miks inimesed kunagi siia ülesse enda kodud on rajanud. Vaevalt, et ilusa vaate pärast, mis Cataniale avaneb, Ju on põhjuseks olnud mineraalidest viljakas pinnas... Gondlist, mis meid tipule lähemale viib, vaatame alla matkajate suunas, kes vaevaliselt rasketes saabastes ja mahukate seljakottidega mäkke rühivad. Mis siin salata, et kummaline rahulolu poeb põue, et ise ei ole mööda neid libedaid nõlvu pidi üles rühkimas. Ei ole lust ja lillepidu see matk siia ülesse, vaid pigem ikka ränkraske ettevõtmine. Tunnen, et minu sees tõstab pead üks pisike laiskvorst, kes armastab mugavust. Kui gondlitee on lõpule jõudnud, ronime lumivalgesse bussi, mis sõidutab meid mööda süsimusta laavavälja tipule aina lähemale. Meie giid räägib asjatundlikult Etna vulkaanist ja viib meid ühe kraatri juurest teise juurde. Mõni neist kraatritest on punase nõlvaga, teine jälle ookerkollane. Maapind meie jalge all tossab ja on käega katsudes soe. On ikka ilus ja võimas tunne olla siin ülal Sitsiilia katusel.

Etna tipule lähenedes muutub ümbrus igal kilomeetril

Müstiline on siin ka ja üldse ei imesta, miks müütide järgi peeti Etna tipul olevat kraatrit allmaailma sissekäiguks. Podiseb ju Etna katel juba antiikajast saati ja korraldab sageli tulipunast vaatemängu, millel on korduvalt olnud traagilised tagajärjed.

Palermo on autoga liikleja jaoks paras peavalu, kuigi selles korratuses on ka miski kord olemas, mida esmapilgul kohe ei hoomagi. Alati antakse võimalus ümberreastumiseks ja juhid on teineteise suhtes väga viisakad. Selles kaoses võib näiteks kolmerealine ühesuunaline tee muutuda hetkeliselt viierealiseks (mitte, et tee laius vahepeal muutuks) ja ühtäkki võivad hakata ka vastu tulema sõidukid, mis ühesuunalisel teel justkui peaks olema välistatud nähtus. No jah, mis teha, tuleb olla tähelepanelik ja mitte paanikasse sattuda.

Palermo pargid on liigirohked 

Palermo botaanikaaia varjuline allee

Palermos on palju kaunist arhitektuuri – kirikuid, elumaju, väljakuid… Üks vahva väljak on Piazza Pretoria, kus on purskkaev, mille lõi Francesco Camiliani 1555. aastal Toledos. See kunstiteos müüdi 1574. aastal Palermo linnale . Pärast müüki võeti see Toledos tükk tükilt osadeks ja toodi siia linnavalitsuse ette väljakule. Sellest aga tõusis hulk pahandust, kuna linnavalitsuse vastas asus klooster, kelle asukad olid raevunud ja kaeblesid alailma sellepärast, et nad pidid päevast päeva vaatama alasti figuure. Katsu sa olla kasin ja askeetlik, kui selline riivatus akna all seisab. Õnneks on aga purskkaev tänaseni omal kohal püsinud ja rõõmustab vaatajate silma oma ilu ja detailide rohkusega.

Väga huvitava ajalooga on ka Palermo katedraal. Usutakse, et sellel kohal oli kirik juba roomlaste ajal, Bütsantsi ajal, samuti araablaste ajal. Normannid andsid aga korralduse ehitada mošee ümber kristlikuks kirikuks. Need ümberehitustööd jätkusid sajandite vältel ja jõudsid lõpule alles 1785. aastal, kui valmis katedraali kuppel ja muudeti põhjalikult ka interjööri. Siin on oma viimase puhkepaiga leidnud mitmed Sitsiilia kuningad ja nende kuninglikud abikaasad. Samuti on siin aset leidnud päris mitme Sitsiilia kuninga kroonimine.

Cattedrale di Palermo - Palermo katedraal

Palermost lühikese väljasõidu kaugusel on Monrale oma imelise katedraaliga. Siin asuvate mosaiikide pindala on 6340 m² ja seda saab oma mõõtmetelt võrrelda üksnes Istanbulis asuva Püha Sofia katedraali omadega. On ikka nokitsemine olnud, et luua seda kullasäras interjööri..

Ühel päeval võtame ette San Vito poolsaare tipu külastamise, et näha oma silmaga põnevat vulkaanilist maastikku, mida mujal varem ei ole näinud. Hallid teravad vulkaanilised kivisambad ulatuvad mulle õlgadeni ja kogu ümbrus on nagu ulmefilmis.

San Vito poolsaarel on aga ka imekaunis kuldse liivaga rand, nii et sõit siia täidab mitut eesmärki korraga.

Siin lähedal on ka põnev keskaegne linn Erice, mis asub kaljurünkal. Siit ülalt avanevad vaated on erakordselt maalilised. Nagu sellel reisil juba tavaks on saanud, tuleb suur pilv nagu ei kusagilt ja matab veelaviini alla kõik, mis ette jääb. Tänavatest saavad jõed, mis on kiirevoolulised ja väga sügavad. Temperatuur langeb minutitega kümmekond kraadi ja meil ei jää üle muud, kui joosta nobedalt auto suunas, et saada kiiresti sooja ja kuiva kohta. Tegelikult ei olegi vahet, kas joosta või mitte, sest kuiva kohta ei ole meil nagunii isegi hamba all mitte. Aga see jooksmine on nagu mingi seltskondlik tegevus, sest hetkega on baaridest ja poodidest välja pudenenud kõik turistid. Nad sätivad suured rannarätid peakohale ja pistavad erinevates suundades oma autode poole jooksu. Vesi ulatub meil poolde säärde ja on külm. Teada on, et vihamasadu siin niipea läbi ei saa ja kui teed kattuvad mägedest alla voolava muda ja veega, võib tagasitee hotelli olla päris ohtlik. Igatahes kojamehed ei jõua auto esiklaasilt seda vett kuidagi ära lükata, mis ülalt alla valatakse ja nähtavus on nullilähedane. Autos olles otsustame, et kui homme on ilus ilm, siis tuleme siia tagasi. Nagu tellitult on järgmine päev siin tõepoolest päikesepaisteline, mis annab meile uue võimaluse uudistamiseks.

Keskaegne atmosfäär, toredad martsipaniga kostitavad kohvikud, keraamikapoed – kõik see loob isemoodi kena olemise.

Martsipani on soovitatud nii ihu- kui ka hingehädade vastu, aga ta on ilus ka niisama vaadata

Ühes raamatupoes näitab müüja meile pilte, millelt on näha, et talvel võib siin lumigi maas olla ja tänavad jääs. Siis ei pidavat keegi õues liikuma. Kuna juttu jätkub meil temaga kauemaks, siis teeme ostu ja soetame väikese taskuformaadis inglise-itaalia sõnaraamatu, lootuses, et ehk millalgi läheb vaja. Kui juba suveniir, siis pigem ikka raamat, kui mingi mõttetu pupsik riiulilt.

Favignana sadamas on igal kohalikul vist oma paat

Marsala on linn, mille järgi on nime saanud siin valmistatav liköörvein. Käime veini degusteerimas ja soetame seda ka kodustele proovimiseks. Linn ise on, nii nagu teisedki siinsed linnad, meeldiva õhustikuga ning väärib vaatamist. Sellest päevast jääb meelde aga hoopis kilomeetreid pikk järjekord kõikvõimalikest veokitest, mille laadungiks olid kõrged kuhjad viinamarju.

Kogutud saak ootab tehaseväravas veiniks saamist

Sõidukid olid lausa neljas reas moodustanud järjekorra veinitööstuse juurde, et ära anda oma toodangut. Peatusime, et uudistada seda ilmaimet ja kuna me juba peatusime, siis pakuti meile mitmest koormast ka lahkelt saagi näidiseid. Õhtul oli  hotellis tõeliselt mõnus marju nosida, sest õhtusöögi ajaks me tagasi ei jõudnudki.

Cefalu on mõnus kuurort, kus on kena liivarand ja tore vanalinn. Mõned tänavad on ikka väga kitsad ja võib arvata, et ka trepid, mis viivad majade kõrgematele korrustele, on kitsad ja ebamugavad. Sestap on siin tore komme, et varem kokkulepitud kellaajal lastakse kõrgemate korruste akendest nööri otsas korvid välja tänavale. Poesell paneb korvis oleva nimekirja põhjal korvi saia, leiva, juurviljad ja muu vajamineva ja lisab omalt poolt ka hinnalipiku. Seejärel vinnatakse korv üles, et siis mõne aja pärast uuesti see rahaga alla lasta. Lihtne ja mugav ostjale ning kaupmeeski saab sellest ettevõtmisest oma tulu. Selleks, et selline teenus toimiks, peab olema kogukond, kes teineteist usaldab ja tunneb.

Kiirteel sõites ei ole alati kindel, millise kiirusega siin sõita võib. Korra arvame, et 160 km on üsna paras kiirus selleks, et sõita kõige kiiremas sõidureas, aga siis tuleb meie kõrvale rida vahetades sõiduk, millel oli kiirust kindlasti tublisti rohkem kui meil. Jõudnud meiega kohakuti pistavad selles viibinud mustades ülikondades mehed pead samal ajal aknast välja ja viibutavad meie poole vaadates ühemõtteliselt meelekohal sõrme. No jah, eks me olnud nende arvates maalt ja hobusega. Teada on, et kiirteel võib siin kassile otsa sõita, aga koerale mitte. Kuid mida teha, kui kiirteel teeb sörkjooksu lehm? Otsa me talle ei sõitnud, aga mõistatuseks jäi küll, kust kohast see vaene loom jooksu oli pistnud ja kuidas ta üldse sinna sattunud oli.

Maastik pakub siin igal sammul kauneid vaateid ja maalilised väikesed külad mäenõlvadel on kohati nagu muinasjutust välja astunud. Parajaks katsumuseks on aga nende külade tänavate labürindis suure autoga manööverdamine. Pidevalt on tunne, et järgmist kurvi võttes oled majade vahele kinni kiilunud nagu karupoeg Puhh jäneseurus pärast rikkalikku söömaaega. Kui selline asi juhtub, siis ei aita hädasolijat ilmselt ei ussi- ega ka püssirohi. Kuigi viimasest võib ehk isegi kasu olla, kui miski muu enam ei aita ja tänav on vaja vabastada. Ja siis veel see kah, et uhket rendiautot ei tohi ju kriimukestega ära rikkuda. Ega meil algselt ei olnudki plaanis suurt autot rentida, aga rendifirmal ei olnud meile lihtsalt väikest autot anda ja nad andsid sama raha eest kordades suurema ja kallima auto. No andsid ikka sellise limusiini mõõtu luksusauto, mis arvatavasti tõi meile nii mõnegi halli juukse pähe ja kulutas teist samapalju närvirakke just neil kitsastel külatänavatel.

Käime Caccamo keskaegses kindluslossis ja naudime vaadet Rosa Marina järvele. See on igati tore ajaviide. Teele jääb ka Enna küla oma kenade tänavate ja kirikutega. On see vast aga alles asundus, kust ärasõiduks teeme kitsastel ja käänulistel tänavatel loendamatuid tiire. No ei saa nendest märkidest aru, kuhu peab keerama. On tänava lõpp ja pöörata saab üksnes vasakule, aga silt seinal näitab, et külast väljasõiduks tuleks keerata hoopis paremale… aga millal siis paremale keerata? Vastust ei teadnud ka GPS. Lõpuks sattume tänavale, kus liiklusmärk oli sõna otseses mõttes väänatud õigesse suunda. Ju olid kellegi närvid lihtsalt krussi läinud ja ta oli teinud teistele asja lihtsamaks.

Muljetavaldavad vaatamisväärsused on Segestas, kus kõrgub oma ilus auväärne dooria sammastega tempel, mis arvatakse olevat kavandatud Ateena arhitekti poolt umbes 420. aastal eKr (hoolimata sellest, et linnas ei elanud kreeklasi). Mitmed asjaolud viitavad ajaloolaste arvates ka sellele, et tempel ei ole kunagi lõplikult valmis ehitatud ja katust ei ole sellele kunagi paigaldatud. Põhjuseks ilmselt see, et templi valmimist takistas sõjategevus. Samuti on ime, et sellel templil õnnestus pääseda kartaagolaste hävitustööst. Ju ei pakkunud pooleliolev ehitis piisavalt põhjust laamendamiseks.

Pilku püüab ka vana amfiteater, mille kõrgematelt istmetelt avaneb kaunis vaade merele ja antiikset linna ümbritsevale mastikule. See oli endistel aegadel kindlasti kauniks dekoratsiooniks vaatemängudele, mis siin aset leidsid.. Istun siin igivanal kiviistmel ja taban end mõttelt, et just nii kaobki kogu maailma hiilgus… Kõik kaob tasapisi igavikku ja õnn on, kui tulevastele põlvedele midagi vaatamiseks alles jääb.

Vaatamist väärib ka Rooma asevalitseja suveloss Piazza Armerina lähedal. Loss ehitati 3–4. saj eKr, kuid kahjuks jäi ehitis 12. sajandil mudavoogude alla ja mattus enam kui kümnemeetrise mudakihi alla. Seetõttu taasavastati see alles 1920. aastal ning selle taastamistööd käivad tänase päevani. Siin saab näha imelisi mosaiikpõrandaid ja aimata, millises külluses elasid Rooma valitsejad.

Imetore linnake on saare idarannikul paiknev Taormina. Linnakese ajalugu ulatub aega, mil kreeklased rajasid siia oma esimese koloonia. Pärast Itaalia ühinemist hakkasid siia tulema turistid ja tuntuks sai see kui kunstnike asupaik. Tulge ja veenduge oma silmaga, et siin on tõesti ilus.

Vihmasajud aina jätkuvad ja ähvardavad nurjata meie sõidu Lipari ja Vulcano saartele. Terve öö on valanud vihma ja sildade alused teed on veest üleujutatud. Proovime ühest sellisest kohast lihtsalt suurema kiirusega läbi sõita, sest ei aima kui sügav vesi seal tegelikult on. Tulemuseks on see, et meie auto keeldub just keset vetevälja edasi sõitmast, olgugi et kõige sügavam koht, kus vesi ulatus klaasideni sai nagu järvel kaatriga läbitud. Nüüd, aga kössitame koos kahe toreda reisikaaslasega, kes meiega selleks sõiduks liitunud on, keset päratut lompi... Mis seal siis ikka, teeme autouksed lahti ja kolm naist asuvad põlvini vees sumades autot kuiva maa poole lükkama. Helistame rendifirmasse, et vaat, nüüd on selline lugu ja mis edasi saab, aga vastuseks saame, et palun rääkige itaalia keeles. No ei olnud meil keeleoskajat seltskonnas. Nii me seal mõnda aega pahuralt istume, sest abi ei olnud kusagilt tulemas… Ühel hetkel arvab mu abikaasa, et nüüd võiks see auto küll elu sisse võtta, et on nagu juba küllalt teeservas passitud... ja imelugu saabki teoks, sest auto käivitub taas. Nüüd on vaja vaid kiirust ületades õigeks ajaks sadamasse jõuda, auto tasulises parklas parkida, piletid osta ja laevale jõuda. Ei ole mina enne ega pärast sellist kiirust arendanud, kui sadamakail kingad näpuotsas, kihutame neljakesi sihtmärgi suunas, jõume hingeldades viimasel hetkel laevale ja sõit lähebki lahti. Ei jõua küllalt tänulik olla sellele ettenägelikkusele, et olime hommikul endile piisava ajavaru jätnud. Ega siis laevad saarte vahel ei käi iga kaheksa minuti järgi nagu kiirrongid Kyoto ja Tokyo vahel.

Vaade Lipari musta liivaga randadele ja merele

Liparil teeme taksoga tiiru ümber saare ja kaeme Stromboli suunas, kuhu inimesi parajasti suurema vulkaanilise aktiivsuse tõttu ei lubata. Kõik see ilu endasse ahmitud, sätime end väikesele kaatrile, mis meid Vulcanole toimetab. Oi, on siin vast alles tore! Hoogsal sammul suundume tiigi poole, mille soojas mudas end ka kohe sisse seame. Ilu ja tervis on ju vaja kohe endale ligi lasta. Kui ei taha oma ilusaid rannarõivaid viimast korda kanda, siis pane selga vanemad, millest ei ole kahju loobuda, sest järgmise päeva hommikuks on need riided, millega mudas sai käidud nagunii väljaveninud ja kasutuskõlbmatud. Seepärast näebki siin kõikjal nagu retropeol rõõmsalt ja vallatult naeru kihistavaid turiste, kes ei tee suuremat numbrit sellest, et jalutavad ringi vanas aluspesus.

Turistid muda nautimas

Tervislikud mudavannid võetud, läksime merre end mudast loputama. Siin tõusid, aga merepõhjast kuumad mullid, nagu oleks mullivannis olnud. See kõik kokku oli suurepärane tervistav kogemus, sest minu käsi, mis oli meduusikõrvetuse järgselt paistes, nagu oleks kokku seotud kimp viinereid, sai kohapeal terveks. Paistetus kadus nii käe kui ka jala pealt. Jäid ainult armid, mis liigutamisel enam ei seganud. Vaat seda mudakogemust kordaks veel, kui siia kanti sattuks.

Tossav maastik Vulcanol kutsub igal aastal ka tuhandeid huvilisi matkama.

Õhtul hilja hotelli jõudes oleme rõõmsad ja õnnelikud, et selle laevareisiga kõik kokkuvõttes nii hästi läks ja kõik sai tehtud, mida plaaninud olime.

Vihmamees loitsis küll igal ööl vihma, aga õnneks ei toiminud see loits päeval.  Saime ujuda, päikese käes lesida ja kamaluga vahvaid elamusi. Muljeid, mida reisilt koju kaasa võtame on musttuhat ja üks veel lisaks, sest Sitsiilia ei väsi ju igal sammul üllatamast.

Loodan, et saite uut inspiratsiooni oma tulevaste reiside planeerimiseks ja ärge siis unustage ka tutvumist Sitsiilia köögiga, mis on mitmekesine ja põnevatest maitseelamustest tulvil. Muide maffiat ei ole mõtet ka karta, sest turiste poputatakse siin igal sammul ja valvatakse nende heaolu järgi päris kenasti, kuna turism toob kohaliku majanduse edendamiseks rohkesti raha sisse.

Enne reisi soovitan lugeda Mae Meruski poolt kirjutatud raamatut „Minu Sitsiilia“. See on väga hästi kirjutatud, võludes eelkõige oma sooja suhtumisega kohalikesse. See on nagu ajatu jutustus Sitsiiliast. Igatahes pakub raamatust loetu ka tänasel päeval hulgaliselt äratundmisrõõmu. Keda aga paelub Sitsiilia kokakunst ja soovib kodus midagi katsetamiseks proovida, siis toredaks abimeheks on Lia Virkuse ja Heret Pauskari raamat „Sitsiilia köök. Päikseline Itaalia“. Kasuks tuleb kindlasti ka Lonely Planeti „Sicily“ lugemine.