Kantoni keeles tähendab Hong Kong lõhnavat sadamat. See paik asub Lõuna-Hiina mere ääres, võttes enda alla Hong Kongi saare, mis moodustab umbes 7% kogu territooriumist, Kowlooni poolsaare ja sellest põhjapool asuvad alad, mida nimetatakse Uueks Territooriumiks. Lisaks sellele on veel umbes 260 saart, millest suurim on Lantau, aga hulgaliselt on ka seesuguseid, mis on nii väikesed, et seal inimasustus sootuks puudub. Hong Kongil on oma valuuta (HKD), tolli-, immigratsiooni- ja juriidiline süsteem ning ka oma liikluseeskiri, mis näeb ette vasakpoolse liikluse. Aastatel 1841–1997 oli Hong Kong Briti koloonia. Teise maailmasõja ajal okupeeris Hong Kongi Jaapan ning sellest ajast ei ole kohalikel mingeid häid mälestusi. Tänapäeval on see piirkond majanduslikult hästi arenenud ja kuulub kindlalt Aasia enim arenenud piirkondade hulka. Kõige üllatavam on vahest see, et umbes 40% territooriumist võtavad enda alla looduspargid ja loodusreservuaarid ning kogu piirkond on väga lopsaka taimestikuga. Loodushuvilisi rõõmustab kindlasti asjaolu, et on palju tähistatud matkaradu. Enne matkarajale asumist ei tohiks kindlasti eirata raja kohta avaldatud teavet (leitav netist ja ka raja alguspunktist), sest tihtilugu võib olla osa rajast läbimatu, kuna piirkonda räsivad alalõpmata taifuunid ja sealne vihmasadu ei ole mingi suvaline seenevihm, vaid korralik survepesu. Lisaks maalihetele on rajalt kõrvale astudes võimalik kohtuda ka väga mürgiste madudega, keda alatihti eksib ka linna parkidesse. Linnades tegutsevad selleks maopüüdjad, kes linnaruumi sattunud elukad varahommikuti kokku korjavad ja need siis roomajatele sobivasse paika toimetavad. Igatahes ei ole ettevaatus asjata ning pimeda peale ei tasu loodust nautides jääda. Transporditeenused on siin taskukohaste hindadega ja liiklemise teeb väga mugavaks Octupus kaart, mis kehtib trammis, bussis, metroos, rongis, laevas ja isegi osades söögikohtades ning soetada saab selle kohe lennujaamas. Muidugi saab samanimelise äpi ka alla laadida ja telefoniga toimetades asju ajada, aga meile tundus mugavam kasutada plastikkaarti, sest selle sai taskusse pista ja nii oli see käepärasem. Erinevalt Jaapanist avalikke tualettruume metroojaamades (MTR) ei ole ja ka söömine ja joomine ei ole metroos lubatud, nii nagu ka Singapuris. Metrooga saab sõita hommikul kella kuuest kuni südaööni.

Kuna meie lend saabub hommikul ja ametlik hotelli sisseregistreerimine on pärastlõunal, siis kasutame hotelli poolt pakutavat võimalust võtta umbes kuueks tunniks veel üks tuba , et oleks, kuhu asjad panna, saaks vajadusel dušši all käia ja silma looja lasta. Toa eest küsitav hind on suhteliselt väike ja see saab hotelliga kirjalikult kokku lepitud juba enne saabumist. Niisiis peatume üle kahe nädala Kew Wanchai Hong Kong nimelises hotellis, mis kandis varem nime Metropark. Hotelli asukoht kesklinnas on hea, sest lähedusse jäävad söögikohad, metroo-, bussi- ja trammi peatus. Muide selles hotellis saab 30% soodustust, kui peatuda üle kahe nädala ning veebilehe booking.com kaudu broneerides ei olnud ka ettemaksu vaja maksta ning lisaks kõigele saime veel varajase tellija soodustuse ning nautisime toaaknast avanevat linnavaadet. Toad on 19 m², seal on väike külmik, teler ning mõlema numbritoa juurde kuulub avar vannituba. Muide tubades ei voori siin ka edasi-tagasi tarakanid ega sipelgad, mis on muidu Aasias küllaltki tavapärane nähtus... Kokkuvõttes maksime vähem kui säästumajutuse eest, kus toad on enamasti ilma akendeta, kappideta ja läbipaistva seina taga oleva WC potiga, mille kohale on paigutatud dušš (ei mingit privaatsust). Kui aga tahta tingimata nii-öelda eramajutust, siis tuleks olla tähelepanelik, et omanik oleks hiinlane, mitte hindu, sest viimaste kohta võib netist lugeda lausa uskumatuid lugusid alates sellest, et majutust kui sellist ei ole üldse olemas ja rahast ilmajäämine on garanteeritud, või siis komistatakse mingi suvalise uberiku otsa, mis asub näiteks äärelinna maja 38-ndal korrusel, on linnupuuri meenutavates mõõtmetes ning selle omanik ei suvatse lubatud ajal kohale ilmuda ega saa telefonis sõnakestki aru sellest, millest temaga räägitakse. Arvata võib, et sellised ekstreemsused ei ole puhkuse parim osa.

Niisiis, meie esimesel hommikul kumab taevas pilvetagune päike, õhuniiskust on 83% ja õhusooja 32°C. Hotellist väljudes on esimese viie minuti jooksul kõik riided läbimärjad ja keha külge kleepunud. Püüame endile ikka mantrana kinnitada, et eks ikka riietus on vale, aga see ei aita meil kuidagi kuivemaks saada. Hetkel ei ole ka kasu teadmisest, et parim aeg Hong Kongi külastamiseks oleks olnud oktoober-detsember, mil siin on kuivaperiood… Kui nüüd aus olla, siis ega kodus arvuti taga asju planeerides ei kujutanud ma küll ette, et sellisesse aurusauna sattume, sest kodus olid need protsendid üksnes numbrid ekraani peal. Muide ilma ennustamisega on siin selline huvitav asi, et isegi kohalik ilmateade ennustab ilma õigesti ette vaid 60 % tõenäosusega ja päris täpselt ei tea keegi isegi hommikul, mis ilm päeva peale tulemas on. Sellepärast on mõistlik alati vihmakeepi kaasas kanda.

Oraval on Hong Kong pargis lõunatund ja ta maiustab rohelise jaka (jackfruit) viljaga.

Algatuseks seame sammud Hong Kongi parki, mis on kena linnasüdames olev roheala, kus tiikides solberdab lugematu arv kilpkonni ja kus on mõnus puude vilus jalgu puhata. Siin on ka väike loomaaed, mis erilist muljet ei avalda ja lühikese jalutuskäigu kaugusel on Edward Youde’i linnumaja, mis on tõtt-öelda samuti väga väike, aga troopiliste linnukeste vaatlemiseks siiski päris vahva koht. 

Flagstaff House Museum of Tea Ware on hea koht tee ostmiseks ja joomiseks.

Astume sisse ka Flagstaff House Museum of Tea Ware nimelisse kohta, mis asub samuti Hong Kongi pargis. Lisaks hoone teisel korrusel olevale teeserviiside väljapanekule on maja esimesel korrusel mõnus teemaja, kus saab laua taga istudes proovida erinevat sorti teed, kuulata selle juurde tee kasvatamise ja valmistamise lugu ja lõpuks ka meelepärast teed kaasa osta. On päris keeruline valikut teha, sest terve sein on erinevaid karbikesi ja topsikuid täis. Teesõpradele julgen seda kohta küll soovitada, sest siin pakutavad teed pärinevad maheviljelusest ja on väga kõrge kvaliteediga. 

Õhtul teeme laevasõidu legendaarse Star Ferryga Kowlooni, mis on mõnusaks vahelduseks metroosõidule. Laevapilet maksab vaid 5 Hong Kongi dollarit (1 HKD = 0,12 EUR). Kowlooni Tsim Sha Tsui promenaadilt avaneb õhtul uhke vaade Hong Kongi tuledesäras pilvelõhkujatele ja Victoria sadama piirkonnale. 

Siin on ka kohalike kuulsuste avenüü ning kaldabarjäärilt võib leida nende käejäljendid. Muidugi on siin ka Hong Kongi kõige kuulsama näitleja Bruce Lee elusuuruses kuju, mis asub Hong Kongi teadusmuuseumi juures. Kuna on juba hiline õhtu, siis nõuab kõht täitmist. Algatuseks võtame nõuks maitsta dim sum’i. Väidetavalt on selle toidu maitsmata jätmine samaväärne sellega, et käid küll Pariisis, aga ei näe Eiffeli torni. Tegemist on traditsioonilisel meetodil aurutamise teel valmistatud pelmeenilaadsete ampsudega, mille sisuks võivad olla mitmesugused juurviljad või hakkliha. Toit serveeritakse alati bambusest karbikestes ja üldiselt peetakse seda hommikusöögiks. Muidugi ei piirdu me ainult dim sum’iga, vaid laseme endile ette kanda kevadrulle, röstitud hane- ja pardiviile ja muud meelepärast. 

Ka kitsastes oludes maitseb söök hästi.

Tavapäraselt tuuakse lauale ka traditsiooniline magus tee piimaga. Piimaga magusa tee osas on mul oma arvamus, mille jätan enda teada, aga kõik muu on väga maitsev. Sööma ei pea sugugi ainult pulgakestega vaid alati küsitakse, kas soovid ka lusikaid, kahvleid ja nuge. Üldiselt on menüü ka inglise keeles. Kui mitte, siis leidub ikka mõni kohalik, kes tõlgib menüü inglise keelde (küll selle eest juba söögikoha omanik ise hoolitseb). Söögikohti on muidugi külluses ja igas hinnaklassis, kuid enamasti võib söönuks saada 5–6 euro eest (inimese kohta), aga toit võib maksma minna ka 30 eurot, kui süüa homaari või miskit muud luksuslikku.

Kõht täis, meel hea, asume teetassi all valgel paberilehekesel olevat arvet maksma...

Busse on siin mitut sorti – ühed on tavalised kahekordsed, teised nö minibussid, mis on 16-kohalised ja sõitma hakkavad siis, kui kõik kohad on täis. Nendes saab arveldada sularahas ja see, kuhu nad sõidavad ja kui palju maksavad, on kirjutatud esiklaasile kinnitatud paberilehele. Tõsi, vahel on info ainult kantoni keeles, aga sellest asjaolust ei maksa segadusse sattuda, sest küll mõni kohalik asja sulle selgeks teeb (näitad kaarti ja osutad kuhu minna tahad). Bussid ise on rohelist värvi ja näevad välja viimase ilmasõja aegsed, kuid sõidavad nad uskumatult kiiresti. Nende lubatud piirkiirus on 80 km/h, aga kurvilistel mägiteedel on see suhteliselt hirmutav. Selleks, et juhi sõidukiirus oleks avalik, on kiiruse näit kõigile nähtavalt suurel tablool kirjas. See asjaolu ei lisa muidugi oluliselt turvatunnet, sest vaatamata turvavöödele tundub aeg-ajalt, et gravitatsioonijõud kaob ja teekond lõppeb kas kraavis või avakosmoses. Hingame kergendatult, kui jõuame sihtkohta Shek O’sse, et veeta mõnus päev ujudes ja päikest nautides. 

Meie seltskond Shek O rannas.

Siin on võimalik ka matkarajale minna, aga kuna õhuniiskus on stabiilselt üle 80% ja õhutemperatuur üle kolmekümne, siis kuidagi ei viitsi täna mööda mäekülgi rühkida, sest kes see ikka saunas Himaalaja tippu ronimist imiteerima hakkaks. Seame end sisse päevi näinud rannatoolidel ja peame aru, kes kellega koos ujuma läheb, kui üks raskem meie seltskonnast läbi tooliriide liivale pudeneb... Kohalik toolide laenutaja hakkab selle peale itsitama ja toob meile teise samasuguse päevi näinud kipaka asjanduse istumise alla. Selle peale ei julge me aga enam istuda, sest võõra vara järjepanu lõhkumine ei ole ilus... Kuna on maikuu keskpaik, on kaldaäärne vesi täis lillakat sültjat massi (ilmselt tulevased väikesed meduusid), kuid jälgides kohalikke, tundub see ohutu kraam olevat. Sammume paar-kolm meetrit läbi selle massi ja saamegi ujuma hakata. Vee temperatuur on nagu vannis ja ei jahuta meie ülekuumenenud kehasid kohe üldse. Korraga olen infarkti äärel, sest otse mu pea kõrvalt hüppavad veest välja lendkalad. Ujun pärast esimest ehmatust veel kümmekond meetrit ja saan taas uue ehmatuse osaliseks, sest järgmised kalad kargavad veest välja ja teevad umbes poolteisemeetrise õhulennu, et siis taas vette prantsatada. Kalad ise on umbes 30 cm pikkused ja inimesele ilmselt ohutud, kui inimene just hirmu kätte ei sure. Haide rünnakute vältimiseks on vette veetud spetsiaalsed võrgud ja kui neid mõnes rannas ei ole, on vetteminek sellistes kohtades nii-öelda oma vastutusel. Riiete vahetamiseks ei ole siin meile harjumuspäraseid üksikkabiine, vaid selleks on rannas pikk maja, millest üks pool on mõeldud meestele ja teine naistele. Ruumid on värvitud seintega ja suhteliselt spartalikud ja ilma mingi luksuseta – on kapid, pingid ja dušid. Kraanist tulev vesi on suhteliselt külm, aga ajab asja ära. Rannapäev möödas, seame sammud turule, sest turgudel on enne sulgemist hea oste teha, kuna siis on kõik niigi odav kraam veel poole odavam. Ostame draakonipuu vilju, mangosid, litšisid ja muud värsket kraami ning täidame hotelli külmkapid hommikusöögi tarvis hea ja paremaga, sest sooja tänavatoitu saame hotelli lähedalt niigi igal ajal osta.

Rahulik öö selja taga, sätime hommikul end Centralisse (kesksadamasse) minema, kust väljuvad laevad erinevatele saartele ja Macaosse. Tänane päevakava näeb ette sõitu Lantau saarele. Lantau on ligikaudu kaks korda suurem kui Hong Kongi saar. Lantaul asub ka rahvusvaheline lennujaam, aga meie sõidame sinna, et üle vaadata hiigelsuur Tian Tan Buddha ning käia ära Po Lini kloostris ja Tai O’s. Laevasõit Mui Wo sadamasse võtab aega umbes 50 minutit, sealt edasi sõidame bussiga Tai O’sse, kus teeme väikese meeleoluka paadisõidu traditsioonilise kaluriküla vaiadele ehitatud hurtsikute vahel. Kui nüüd päris aus olla, siis mõned neist on ka suhteliselt kabeda väljanägemisega. 

Tai O vaiadele ehitatud kaluriküla.

Muidugi reklaamiti ka roosade delfiinidega kohtumist, aga sellesse lubadusse me õnneks ülearu tõsiselt ei suhtu… ja nagu arvata võis, kohtume roosade delfiinide asemel hoopis väikeste lendkalade parvedega, kes sünkroonselt rõõmsalt veest välja hüppavad. Pärast laevasõitu käime kalaturul kuivatatud krevette ostmas ja sööme traditsioonilisi õlis küpsetatud kalapalle.  Turg ise kulgeb piki tänavat ja on väga rahvarohke. Muist kraami on selline, et nagu ei teagi, mida sellega peale hakata, aga inimesed ostavad....on sellise välimusega, mille puhul ei tea, kas peaks kohe otsast hammustama või passiks pigem supipotti pistmiseks.

Pärast turul rahvamassis tunglemist sätime end bussile, mis viib meid 34 meetrit kõrge Tian Tan Buddha juurde. Kuju valmistamiseks on vaja läinud 202 pronksist detaili, kaalub ta 250 tonni ning tema juurde viib 260 astet. Kuju valmis 1993. aastal ja oli siis maailma suurim välitingimustes istuv pronksist Buddha.

Tian Tan Buddha juures on alati palju külastajaid.

Hommikune päikesepaiste on asendunud lauspilvisusega ja oleme rõõmsad, et vihma ei saja. Treppidest üles ronides näeme siiski aeg-ajalt pilvede vahelt suurt Buddha paistmas, kes kõiki tulijaid õnnistab. Kui ronimisega lõpule jõuame, on tihe udu kogu ümbruskonna endasse mähkinud ning maalilised vaated jäävad nägemata. Märjad udupilved tiirutavad otse inimeste vahel ning isegi kümne meetri ulatuses on nähtavus vaid episoodiline. 

Kuju vaadatud, suundume kloostri pühakodasid kaema ning kuna see klooster on kuulus oma taimetoidu poolest, siis laseme ennast otse loomulikult ka kostitada. Õnneks on siin iseteenindus ja toite saab valida välimuse järgi. Hinnad on odavad ja toidud ütlemata maitsvad. 

Õhtu hiilib märkamatult ligi ja peame tegema korraliku sörkjooksu, et viimasele laevale jõuda. Buss, mis meid sadamasse toob, hilineb pisut, aga laev ootab bussi siiski kenasti ära. Ega ei kujutagi ette, mismoodi me seal rannal hommikut oleksime oodanud. Väga äge on laevaga tuledesäras Hong Kongile läheneda ja teha nägu, nagu oleks see maailma kõige igapäevasem asi, mida näed.

Õhtune meresõit  

Hong Kong tuledesäras

Jälgime teraselt ilmateadet ja otsustame järgmisena sõita Lamma saarele. Sõiduks sina kulub umbes pool tundi. See on väike autovaba saareke. Saarel on mõnus matkarada, millel on väga asjakohane nimi – Family Trail (kogu pere matkarada). Rada kulgeb piki saart ja seetõttu tuleks saabumiseks valida põhjapoolne sadam, et siis pärast lõunapoolsest sadamast tagasi sõita. Seda just eelkõige selle pärast, et lõunasadamas on kohvikud, ja restoranid, kus hea pärast matka keha kinnitada. Rada on tõesti tore, sest pidevalt avanevad uued kaunid vaated, mis rõõmustavad silma. 

Lamma saare matkarada pakub silmarõõmu

...kuid on ka lohakust ja räämas külatänavaid

Raja profiil on lauge ja ei nõua eriliselt head sportlikku vormi. Kui oleme oma teekonda lõpetamas, kuuleme esmalt valjut muusikat ja seejärel näeme oma üllatuseks raja lõppu bambusest ehitatud hiiglaslikku telki. 

Lamma saare improviseeritud ooperimaja

Ei ole vaja palju fantaasiat selleks, et aru saada, et oleme juhuslikult ooperisse sattunud. Käimas on traditsiooniline kantoni ooperi etendus. Hõivame kohalike tungival soovil parimad kohad lava ees (ikkagi ainukesed kaugelt maalt tulnud turistid). Me ei lase end heidutada sellest, et tekst arusaamatuks jääb, sest traditsioonilise hiina ooperi sisu on enamasti nagunii sama. Vanal valitsejal on poeg, kes läheb sõtta, koju jääb kurvastama noor pojanaine lapsega, tegevuses on nii nooriku ämm kui ka viimase intrigaanist õuedaam, noore tulevase valitseja sõber ja notar. Ooperi viimane vaatus on sellest, kuidas kadunud poeg sõjakäigult koju naaseb ning kogu laval olnud seltskond pidutseb. Iseäranis õnnelik on noorpaar lapsega… 

Tulevane valitseja saabub koju...

Pisarad, draama, kaunid kostüümid ...

Oi, millised uhked kostüümid ja kui palju pisaraid näitlejatel silmist voolab. Kahtlustan juba, et näitlejate laiadesse varukatesse on kindlasti peidetud tubli ports sibulat. Kogu see toredus kestab tavaliselt ligi viis tundi, aga meil jätkub aega vaadata seda kolm vaatust seitsmest, sest kõht koriseb ja enne viimase laeva väljumist on plaan käia ka kohalikus restoranis mereande söömas. Nii me siis nihkumegi viimasel vaheajal väljapääsu poole ja suundume sadamakaile restorani valima. Valik tehtud, istusime lauda ja lasime end üllatada hea ja paremaga. Ja nagu ikka, tundub mulle, et nii head õhitud riisi ja mereande ei ole ma varem saanud. Kahjuks ei jõua me tellitud magustoitu ära oodata, kuna kelner annab märku, et kohe väljub viimane laev Hong Kongi suunal. Ei tea, kas seda magustoitu neil polnudki või kuidas sellega täpselt oli, aga meile anti karbikesega kaasa mingit magusat kraami ja osutati suund kätte, mis suunas jooksma peab… Sadamasse jõuame siiski tublisti enne laeva väljumist.

Hong Kongis on palju heal tasemel muuseume ja nii me siis käimegi vihmastel päevadel rahvusliku pärandi-, ajaloo-, ja meremuuseumis. Rahvapärandi muuseumis on kujutatud ooperistseen, mille vahakujud on äravahetamiseni sarnased Lamma saarel nähtuga... Otse loomulikult on üks sealne väljapanek pühendatud Bruce Lee lapsepõlvele, karjäärile ja tema isiklikele esemetele. Näha saab veel palju huvitavat Hiina ja Hong Kongi kultuuriloost. Muuseumi ekspositsioon on üles seatud selliselt, et jääks tunne nagu kõnniksid linnas ja saaksid kiigata kord vanasse elutuppa, apteeki, pühakotta, olla pulmas, käia kalalaeva pardal, osaleda pidustustel või siis näha tseeni ooperist.

Ajaloomuuseumisse juhatab meid eakas kooliõpetaja, kes ei pea paljuks päris pikalt meiega koos jalutada, et koht täpselt kätte näidata, sest mine sa tea neid väljamaalasi – viimati kaotavad veel õige raja kolme puu vahel ära… Igatahes on ta huvitav vanahärra, kes vaatamata oma kõrgele eale näeb nooruslik ja krapsakas välja ning jutustab väga soravas inglise keeles. Näeme jalustrabavalt kauneid portselanist teeserviise, uhkeid tikitud riideid ja väga palju muudki, mida mujal maailma erinevates muuseumides näinud ei olnud. Lisaboonusena on ajaloomuuseumis parajasti suurepärane väljapanek Briti muuseumi kogudest, mille hulgas on inkade kullast ehted, haruldased esemeid Jaava saarelt, Hispaaniast, Nigeeriast, Mehhikost, Jeemenist ja mujaltki.

Temple Street on hea koht ostlemiseks

Nendel õhtutel, mil vihmasadu vaibub, käime Temple Streetil ostlemas ja keha kinnitamas. Mis teha, kui pärlid naistel silmad särama panevad ja pärast esimest turulkäiku tundub, et just see kõige ilusam kee jäi ostmata – siis ju tuleb uuest tagasi minna ning viga parandada. Head ostlemiskohad on ka Ladies Market ja Stanley Market. 

Üldiselt on Kowloonis kõik pisut odavam kui Hong Kongi saarel. Kes elektroonika vastu huvi tunneb, siis hinnad on soodsamad kui meil Eestis. Hindudest müügimehed on aga paras nuhtlus, sest niipea, kui neile kübetki tähelepanu pöörad, on nad nagu nõiaudu su ümber ega lase sind oma haardest lahti ning püüavad kõikvõimalikul moel sind veenda selles, kui kvaliteetne nende tuntud brändide võltsitud kaup on. Kuna taksosõit on aja võit, siis sageli laseme taksodel end õhtuti sihtkohta ja sealt tagasi sõidutada, sest neljakesi on see isegi soodsam kui metroo- või bussisõit. Taksod on siin kolme värvi. Punased sõidavad Hong Kongis, rohelised Uuel Territooriumil ja sinised Lantau saarel. Kui põleb punane tuli, on takso vaba ja sisseistumine maksab 24 HKD, iga ühik pagasit maksab 6 HKD. Kui peatad Hong Kongis Lantau sinise takso ja soovid Lantaule sõita, saad poole soodsamalt kohale, sest juhil jääb ära tühi tagasisõit. Väga tore on linna avastada ka vanaaegse kahekorruselise trammiga sõites. Need liiguvad ida-lääne suunal juba üle saja aasta ja on tõepoolest päris arhailise välimusega. Vagunid on nii kitsad, et prisketel eurooplastel kipub ruumi väheks jääma.

Päikesesäras hommik julgustab meid ette võtma Kümne Tuhande Buddha kloostri (Then Thousand Buddhas Monastery) külastuse. Asub see klooster Hongkongi saarel Pai Taus. Selle templi nimetamine kloostriks ei ole vist päris õige, sest siinses kompleksis ei ela ühtegi munka, aga olgu sellega kuidas on... 

Tee mäkke templi juurde on omaette atraktsioon, sest tee on ääristatud sadade kuldsete kujudega. Need on valgustuse saanud pühakute kujud. Igaüks neist on unikaalne ja erinevas poosis ning eriilmelise näoga, mis väljendab erinevaid emotsioone. Nende kujude loomine ja paigaldamine sai alguse 2001. aastal. Kuna seda tehti ilma valitsuse loata, siis tõi see kaasa lõputuid vaidlusi kloostri ja kohalike võimude vahel. Mäest ülesse viib 431 trepiastet. Vaatamata templi nimele on siin tegelikult ligi 13 000 Buddha kuju. Huvitav fakt on seegi, et 2. juulil 1997. aastal (päev pärast Hong Kongi Hiinale üleandmist) tabas mäge, mille tipul klooster asub, suur maalihe, mille põhjustas neli päeva kestnud tugev vihmasadu. Alla sadas 2,25 meetrit vett, mis on võrdne poolega linna aasta keskmisest sademete hulgast. Selle maalihke tulemusena hukkus kloostri ainus hooldaja, kes lämbus mudalaviinis. Kuna mäe nõlvad olid ohtlikud, siis suleti klooster kolmeks järgnevaks aastaks, et teha kindlustustöid. Kõik tööd teostati annetustena kogutud raha eest, sest klooster ei võta külastajatelt sissepääsutasu.

Chi Linn Nunneri

Väga põnev koht on ka Chi Linn Nunnery (nunnaklooster) koos seda ümbritseva haljastuse, tiigi ja paviljonidega. Huvitav on ka Sik Sik Yuen Wong Tai Sini tempel ning puna-kuldne Man Mo tempel, mis on pühendatud kirjanduse (Man) ja sõja (Mo) jumalatele ja on ehitatud 1847. aastal. Siin võib leida altarid nii budistlikele kui ka taoistlikele jumalustele.

Man Mo tempel

Kuigi uus päev on vihmane, sõidame Cheung Chau saarele, sest siin toimub Dragon (draakoni) paatide võidusõit, millest me ilma jääda ei taha. Igas paadis on umbes 30 sõudjat (kaks kõrvuti) ja üks tähtis asjapulk paadi ninaosas, kes kõiki teisi koostööle kamandab. Iga sõidu järel pudeneb võistlusest välja viimaseks jäänud paat ja võisteldakse seni, kuni viimases sõidus on vastamisi kaks tugevamat võistkonda. Võistlus on põnev ja vaatamata sajule on pealtvaatajaid palju. Meid kutsutakse kenasti katuse alla ja päris läbimärjaks me ei saa. 

Vaade Cheung Chau sadamale

Pärast võistluse vaatamist teeme väikese jalutuskäigu linnas. Linn on nagu linn ikka. On suur keskväljak, ilus staadion, üksikud suured ja ilusad majad ja pisut räämas kõrvaltänavad. Ühtekokku  annab avanev vaatepilt päris hea ettekujutuse kohalikust eluolust. Ei mingit rikkust ega suurejoonelisust. Kusagil ei hakka silma Hong Kongi dollarite hunnikud ja luksuslik arhidektuur. Aga äkki ei lähegi väikestel saartel elavad inimesed statistikas arvesse? Ehk on siin Hong Kongi ääremaa, mis kellelegi korda ei lähe...Suur osa inimestest elab sellel saarel tikutopsi suurustes korterites, aga sellest sõltumata on nad rõõmsameelsed ja ülimalt sõbralikud. Ilmselgelt ei võimalda töö eest saadav tasu neil suuremat ja uhkemat eluaset soetada, aga see ei tee neid kurjaks. Kindlasti põhjustab seda pead jalad koos elamist ka suur korteri puudus üleüldiselt, sest ükskõik kui vilkalt ehitajad ka ei ehitaks, ikka ei suudeta rahuldada Hong Kongi tegelikku elamispinna vajadust. Aga teisalt on siin saarel vaikne ja rahulik ning suurlinna kära jääb laevasõidu kaugusele...ja sellelgi on omad plussid.

Piilume sisse veel mõnda templisse ja ühtäkki ongi ilm jälle päikseline ning saamegi minna matkarajale nimega Mini Great Wall. Taimestik raja ääres on lõunamaiselt eksootiline ja õhus laperdavad hiigelsuured liblikad. Naudime suurepäraseid vaateid merele, mis on väikesi saari täis tipitud ja naudime imeilusat õhtupoolikut. Pärast matka käime ka ujumas ja nagu ikka koos lendkaladega. Nende elukatega võib isegi mingil määral ära harjuda, kui ette teada, et nad olemas on, kuigi siililegi selge, et ilma nendeta oleks märksa turvalisem tunne vees suplemas käia.

Kuna matkatud on juba üksjagu palju (iga päev 13-18 km), siis vahelduseks sõidame Hong Kongi saare lõunarannikule, kus asub hästi korrastatud Repulse’i lahe rand (Repulse Bay Beach). Siin elab rikkamat sorti rahvas ja see paistab kohe silma ka hoolitsetud ümbrusest ja arhitektuurist. Rand on ilusa kollase liivaga ja vesi puhas. 

Repulse Bay Beach

Õhtul üritame Kowloonis SKY 100 torni linnavaadet nautima minna. Hoone ise on 118 korrust kõrge ja selle sajandal korrusel on 360° vaatega platvorm, mis annab hoonele ka nime (SKY 100). Kahjuks ei ole mõtet ülesse sõita, sest kogu linn on jälle udu sisse mähkunud ja alumise korruse piletimüüjad jagavad oma laudadel olevatelt monitoridelt selle kohta meelsasti infot, sest all tänaval olles ei saa ju päris täpselt aru, kui kõrgel see pilv täpselt on ja kas see ka läbi paistab. On väga armas kogeda, et siin miljonäride tiheasustusega linnas on rahateenimisest olulisem rahulolev turist.

Nagu eile õhtul oletada võis, on täna jälle selline seenevihma ilm. Aga meid, kes me oleme vihmakeepidega hästi varustatud, selline ilm ei kurvasta. Kavatsus on sõita Aberdeeni loodusparki (Aberdeen Country Park) matkama. Istume juba varasemast tuttavasse rohelisse mikrobussi ja sõit võib alata… ainult, et juht ei taha meid kuidagi õiges kohas maha lubada, sest tema arvates peaks me linna ostlema minema, aga mitte matkama. Üks kohalik naisterahvas suudab siiski juhti veenda peatust tegema ja me vupsame bussist välja. 

Sadu ei olegi kuigi tihe ja nii me siis jalg jala ette sammumegi. Teeääres on metssigade eest hoiatavad sildid, aga kui see elukas tõepoolest meile vastu jalutab, läheb ikka süda saapasäärde küll. 

Rahulik hommikune jalutuskäik

Välja on roomanud hiigelsuured sajajalgsed ja puudel on end saagipüügiks valmis seadnud peaaegu peopesa suurused mustad ja triibulised ämblikud… Pärast nende nägemist ma puudealuseid pidi enam minema ei nõustu, sest ma ei saa olla kuidagi kindel, et need elukad ei ole mürgised ja et ka rajalaudade kõrval mudas olevad punased vähilised ei ole miskid tigedikud, kes ainult ootavad, et mu paljas varvas neile sõrgade vahele sattuks... 

Üks tuhandetest saaki passivatest ämblikest...

Vaatame üle kose ja veehoidla ning seejärel otsustame pojaga, et jalutame tagasi raja algusesse mööda laia asfalteeritud teed. Abikaasa ja tütar valivad tagasiminekuks ekstreemsema raja. Nemad kõnetavad hiljem ka kohalikke ämblike osas, aga ka kohalikud väidavad, et ei oska öelda, kui ohtlike tegelastega me siin silmitsi seisame. Õhkan endamisi, et kõik oleks ilus olnud, kui ei oleks olnud massiliselt neid jubedalt kahtlasi ämblikke, mis sundisid mind tagasi pöörduma. Hinge jäigi teadmatus sellest, et mis seal raja lõpus siis täpsemalt on...

Järjekordne soe ja sombune päev võimaldab meil sõita märgalade teemaparki (Hong Kong Wetland Park), kus soisel pinnasel looklevad laiad laudteed ja on püstitatud lindude vaatlemiseks paviljonid. 

Vaade Hong Kong märgala teemapargile ja selle taga jõudsalt kerkivale linnale.

Kena õpperada lastele ja suurtele, kus raja ääres on kirjas ka taimede nimed. Siin on päris tore, aga taimede hulgas ei ole mitte midagi sellist, mida me siin nende päevade jooksul varem näinud ei oleks. Tulime siia, kuna hommikune sõit botaanikaaeda ei õnnestunud, sest vihmasadu oli seal suuremat sorti pahandust teinud ja aed oli tervenisti suletud. Kahjuks ei olnud sellekohast teavet netist leida ja poolteist tundi bussisõitu osutus asjatuks.

Tagasi linnas, otsustame uurida, kuidas Macaosse sõita saab. Võrdleme hindu kassades nende hindadega, mida mingid tüübid pakuvad ametlike piletikassade ees ja otsustasime viimaste kasuks, sest poiste poolt pakutavate piletite hind on tunduvalt soodsam ja lisaks sellele on ka piletitel paindlik tagasituleku kellaaeg. Eks veidi kripeldas küll, et kas me nende piletitega ka laevale pääseme ja et äkitselt on see mingi suri-muri, aga hommik näitab, et ostetud piletid osutuvad täiesti legaalseteks.

Macao on kuulus hasartmängude poolest ja pakub tõsist konkurentsi Las Vegasele. Suurimad kasiinod on Casino Lisboa, Macau, Sands Macau, Veneetsia Macao ja Wynn Macau. Kuna tegemist on endise Portugali asumaaga, mis naasis Hiina rüppe alles 1999. aastal, siis on tugevalt tunda euroopalikku tänavapilti segunemas Hiina kultuuri ja keelega.

 Ametlikult räägitakse portugali ja hiina keelt, aga hakkama saab kenasti ka inglise keelega. Macaod peetakse suhteliselt turvaliseks sihtkohaks. Väidetavalt on siin elanike ostujõud umbes 30% suurem kui Hong Kongis. Traditsioonilised toidud hõlmavad nii Portugali parimaid roogasid kui ka Hiina toite nagu dim sum ja nuudlid. Bussisõit on tasuline ja juhile tuleb anda täpne raha, sest tagasiandmist ei toimu. Kuid linnaliinibussi ei pruugi üldse vaja minna, kuna sadamas ootavad suurimate hotellide ja kasiinode bussid, mis inimesed tasuta kohale toimetavad. Seega peaks külastaja eelnevalt mõtlema, mida ta esimesena linnas vaadata soovib ja millised vaatamisväärsused sellele hotellile kõige lähemale jäävad, et siis teaks õige bussi peale ronida. Meie teeme tähtsad näod ette ja marsime Casino Lisboa bussi uksest sisse, sest Lisboa hotelli juurest on vaid kiviviske kaugusel kõik peamised huviväärsused. 

Linnasüda on säilitanud oma armsa koloniaalstiilis värviküllase ilme ja kõigest õhkub midagi Portugalile omast. Macao ei ole pilvelõhkujaid täis tipitud nagu Hong Kong, aga mõjub ikkagi kuidagi uhkelt ja suurejooneliselt. Käime ära Püha Pauluse kirikukompleksi varemete juures, mis on lausa ikooniline vaatamisväärsus. See 17. sajandil ehitatud jesuiitide kirik hävis tulekahjus ja alles jäi vaid esifassaad, mida kutsutakse ka väravaks, mis viib eikuhugi. Kirikul on huvitav ajalugu ja selle kohta on võimalik leida hulgaliselt materjale netist.

Püha Pauluse kirikukompleksi juures

Ronime mäe otsas oleva kindluse juurde ja klõpsime pilte teha, seejärel käime Mandarini majas (Mandarin’s House) ja vaatame, kuidas nägi välja ühe rikka ja targa hiinlase elamine. Tegemist on surnud Qingi dünastia aegse õpetlase ja reformisti Zheng Guanyingi (1842-1922) elukoha ja perekoduga. Tema pere elas selles majas enne tema sündi juba mitme põlvkonnna vältel. Maja on tõesti toretsev ja seda rõhutavad omakorda kõrvalolevad majad, mis on väikesed ja kuidagi äbarikud, kuigi omal ajal näitas kivist maja (olenemata selle suurusest) omaniku staatust ja heal järjel olemist. Aga me ei tulnud siia ju ainult paari monumenti vaatama… Peamine atraktsioon on meie jaoks vee-show „The House of Dancing Water“ (e.k „Tantsiva vee maja“). Etendus esilinastus juba 2010. aastal, 2020. aastaks oli seda mängitud üle 3800 korra ja seda oli näinud üle kahe miljoni vaataja. Etendus on erakordselt maagiline ja kaasahaarav ja teatrisaal mahutab korraga 2000 inimest. Etenduses osaleb umbes sada tsirkuseartisti, kes on pärit erinevatest maailma riikidest. Tegemist on armastuslooga, mis toimub muinasjutulises kuningriigis ja kätkeb endas hingematvat akropaatikat, eriefekte ja fantaasiaküllaseid kostüüme. Tegevus toimub kord veemöllus ja siis ootamatult siledal tantsupõrandal, nii et vaataja ei saagi aru, kuhu kadus hetkega vesi, millel paadid sõitsid, või kuidas need purskkaevud jälle tööle hakkasid. Näha saab, kuidas akrobaadid teevad sünkroonis hirmuäratavalt kõrgelt vettehüppeid ning kondiväänajad esitavad uskumatuid numbreid, ei puudu ka moto-show... Etendus kestab kaks tundi ja on igat kulutatud senti väärt.

 https://dragone.com/shows/the-house-of-dancing-water/

Veeshow piletitega kaasa saame ka Ferrari-näituse tasuta piletid. No on ikka uhkeid aparaate tehtud! Püünele oli seatud kõik mudelid alates esimestest võidusõidumasinatest kuni luksusautodeni välja.

Kui etendus nähtud ja näitus vaadatud, suundume Veneetsia kasiino ostukeskusesse – sellesse hoonesse mahub terve linn. Veneetsia tuntud hoonete fassaadid on pandud ritta kunstniku suva järgi ja taevaks kujundatud kuppellagi petab esmapilgul ära küll, gondlid sõidavad ja üle kanalite viivad sillakesed – nagu päris, aga mitte Veneetsias vaid Macaos… Oi, mida kõike saab suure raha eest valmis meisterdada. 

Kullasära ja peeglite hiilgus võtab silme eest kirjuks. Aga kauaks seda pidu ei jätku, sest südaöö hakkab kätte jõudma ja meil tuleb kiirustada viimasele kiirlaevale. Võtame takso ja laseme end kibekiiresti sadamasse viia. Kui edaspidi siia kanti peaks sattuma, siis oleks Macaos kindlasti paar-kolm päeva, sest tegevust jätkub siin küllaga ning kaugeltki mitte kõike, mille vastu huvi on, ei jõua päevaga ära uudistada.

Hong Kongis on meil jäänud olla vaid viimane päev ja seegi on muutliku pilvisuse ja kohatiste sademetega. Käime vaatamas keskpäeva kahuripauku, naudime head toitu ja tšillime niisama. Selle kahe nädala jooksul sai silmadega südamesse pildistatud uskumatult toredaid hetki. Hong Kong on ainulaadne, moodne, euroopalik ja väga põnev sihtkoht, mille avastamiseks tuleks aega võtta, et hiljem ei peaks tõdema, et mis sinna ikka minna…