Rand Porečis

Peatume Porečis ühes suuremat sorti hotellis. Hotell on nagu hotell ikka, aga kahjuks ei saa me siin aknaid avada, kuna meist nii paremal kui vasakul asuvates tubades on end sisse seadnud ahelsuitsetajad. No mis teha, ikka juhtub… Jätame oma asjad toanurka ja siirdume vanalinna uudistama. Poreč on väike linnake, mille ühest otsast teise jalutamine võtab aega umbes 45 minutit. Kes jalutada ei viitsi, võib sõita ka turistidele mõeldud väikese rongiga, mis peatub suuremate hotellide juures. Linnas elab alaliselt umbes 17 000 elaniku, kuid suve kõrghooajaks paisub asukate arv 70 000ni. Linna ajalugu ulatub 6000 aasta taha. Siin on valitsenud Rooma, Bütsantsi, Veneetsia ja Austria-Ungari monarhid. Oma korda on loonud ka Napoleon, rääkimata Jugoslaavia perioodi funktsionääridest. Vaatamata sündmusterohkele ajaloole on linnakeses endiselt säilinud mõnus atmosfäär ja vaatamist jagub igale maitsele. 

Vaade Porečile

Meid paelub 6. sajandist pärinev varakristlik Eufrazijeva basiilika ja selle vägev kellatorn, sest siit avanevad kaunid vaated kogu linnale. Basiilika on alates 1997. aastast arvatud UNESCO maailmapärandi nimekirja. 

Eufrazijeva basiilika vägev kellatorn

Vaatame üle sadama, naudime ööelu vanalinnas ja limpsime jäätist. Hotelli tagasi jõuame hilisõhtul.

Hommik algab aga tavatult vara, sest juba enne kukke ja koitu on hotelli ees lookleva tee valgustuspostide otsas kohad sisse võtnud hiiglaslikud kajakad, kes kukuvad üheaegselt, nagu mingi salajase märguande peale, kõrvulukustavalt käratsema. Vaatame aknast välja ja veendume, et meri ei ole tormine. Seega jäävad meile arusaamatuks nende ennastunustava kriiskamise põhjused. Ometi on nad vist just seetõttu äärmiselt legendaarseks saanud, sest kõik suveniiripoed on kajakakujukestega üleujutatud, enamik ilmselgelt Hiinamaal valmis vohmitud. Vaevalt küll, et üks turd ja vagur linnuke sellist tähelepanu ärataks, et temast ikoonilisi kujusid peaks meisterdama. Abikaasa silmis on sädemeke ja ta õrritab mind meelega, et ostame endale ka sellise linnukese, et nii tore vaadata, ei võta teine kotis ega kodus ruumi ja häält ka ei tee… Mina aga keeldun jäärapäiselt sellest ettepanekust, sest olen veendunud, et see elukas jääb ilma selletagi mulle meelde. Umbes samal ajal lindudega ilmuvad, ei tea kust, välja ka kojanaised, kes hoolsasti sedasama teed oma luudadega sahinal nühkima kukuvad ja oma tegevuse juurde valjuhäälselt juttu vestavad… Saan aru, et kord peab majas olema, aga kas just hommikul kell kuus selle loomisega alustama peab, on muidugi iseasi. Kui juba varajane äratus toimunud on, siis otsustame teha ka varahommikuse supluse meres. Rand on inimtühi ja vesi imeliselt läbipaistev. Ainus puudus on see, et rand on kivine ja kivide vahel passivad salakavalalt meresiilikud. Nii, et ilma ujumissussideta ei ole soovitav vette minna. Kui ujumas on käidud, on aeg sealmaal, et hakatakse hommikusööki pakkuma … Aga oh üllatust – restorani uksest ei pääsegi käekotiga sisse. See tuleb kas tuppa viia või numbri vastu hoiule anda. Põhjus olevat selles, et aplad turistid kipuvad osa hommikusöögist kotti toppima ja seda siis lõunatundidel nosima. Hommikusöök ise on aga väheste valikutega ja seda ilmestab erakordselt veidra ning kehva maitsega kohv. Kahtlustan, et see on valmistatud tammetõrudest ja võilillejuurtest, et miks ta muidu sellise äraarvamatult võõra maitsega on. Pärast maitseelamusi, mida kohv meile pakkus, siirdume restorani kõrval asuvasse baari, sest siit saab tellida täiesti normaalset ja maitsvat kohvi (eile õhtul sai järgi proovitud). Igatahes on siin hotellis äärmiselt huvitav ärimudel.

Meie hotellis tegutseb väike turismibüroo, mille valikus hakkab silma päevane reis Plitvice rahvusparki. Plitvice rahvuspark rajati juba 1949. aastal, see on kõige vanem ja suurem Horvaatias ja kuulub 1979. aastast UNESCO maailmapärandisse. Rahvuspargi pindala on umbes 300 km². Oma erakordse looduse iluga on see piirkond aegade algusest köitnud loodushuvilisi. 

Plitvice rahvuspargis

Siinne järvede süsteem koosneb 16 järvest, millest igaühel oma nimi ja lisaks neile on ka mõned väiksemad nimetud järved, mis kõik voolavad üksteisest läbi. Järved voolaksid kõik nagu üle kallaste, moodustades imelisi terrasse ja neilt terrassidelt allavoolavaid jugasid. 

Plitvice rahvuspark

Loodus on siin kordumatult kaunis ja pakub kindlasti igal aastaajal naudingut. Teadaolevalt kasvab siin 1267 taimeliiki, millest 75 on endeemilised (mujal neid ei kasva). Leitud on 55 erinevat orhideeliiki, pesitsemas on nähtud 161 erinevat linnuliiki, kohata võib 21 nahkhiireliiki ja kõige suuremaks imetajaks on siin karu. Ühesõnaga: pilt on kirev ja mitmekesine. Pargis on neli erinevat matkarada, mis kõik on külastajatele aastaringselt avatud. Meie õnneks on meil sellel hiiglaslikul territooriumil saatjaks giid, kes jalutab meie väikese grupiga koos kogu päeva (pisut üle kuue tunni matkarajal) ja juhib meid parajal hetkel nii õigele rajale kui ka õigele laevale, jätab aega pildistamiseks ja ootab meid vajadusel järgi. Igav ei hakka hetkekski. 

Plitvice rahvuspark

Keskpäeval kipub koskede ümbrus gruppe täis olema, kes kõik hanereas mööda laudteed liiguvad ja püüdlikult kõike nähtut jäädvustada üritavad. Algul on mul küll plaan üksnes silmadega südamesse pildistada, aga tegelikkuses saab ikka üksjagu palju ka kaamerat kasutatud, sest iga uus vaade, mis avaneb, tundub just see kõige olulisem olema, mida lihtsalt peab pildistama. 

Plitvice rahvuspark

Plitvice rahvuspark

Plitvice rahvuspark

Maailmas on palju loodusparke, aga Plitvicet peab lihtsalt nägema. Päeva teisel poolel teeme ka peatusi keha kinnitamiseks, suveniiride ostmiseks, nagu mesi ja trühvlid (ikka need kallihinnalised seened, mitte kommid), ja peatume huvitavate vaatamisväärsuste juures, mis teele jäävad. Tagasi hotelli juurde jõuame umbes kella üheteistkümne paiku õhtul, aga kui meie giid pärib, et kas meil on veel talle küsimusi, siis jätkub juttu pea südaööni. Hämmastav, et giid ega bussijuhid ei kiirusta koju… Sellist giidi, kes hommiku kella kuuest kuni südaööni väsimatult suhtleks ei ole me varem kohanud… Oli väga meeleolukas päev ja selle sarnast ei oleks isegi unes osanud loota.

Hommikul seame sammud vanalinna, sest seal hakkas esimesel õhtul silma üks autorendiga tegelev asutus, kelle teenused meile nüüd kenasti ära kuluvad. Autorent ei ole siin just odavate killast, aga ilma autota on ju ka keeruline avastusretkele minna. Esialgu võtame suuna nii-öelda sisemaa suunas ja sõidame Grožnjani , mis on imetore keskaegne linnake ja mille iga nurgatagune tundub idüllilise vaatamisväärsusena. 

Vaade eemalt Grožnjani külakesele

Tänavad on siin hommikutunnil vaiksed ja suhteliselt inimtühjad, kuid ühest avatud aknast kostub imekena klaverimäng, mida me jääme kuulama. Teise korruse avatud aknast on õhulised kardinad üle aknaääre tuule käes voogamas ja tundub nagu siugleks nad õhus muusika taktis. Veidi piinlik on sedasi võõra akna all seista, aga me ei tee sellest suuremat numbrit.

                 Jalutuskäigul Grožnjani tänavatel

Motovuni nimelisse külakesse jõuame parajasti keskpäeva paiku. Just siis, kui päike kõige rohkem piitsutab. Sellesse külakesse ei ole turistidel autodega asja, sest ainult kohalikud võivad autoga koju sõita. Jätame oma sõiduriista mäe alla parklasse, et siis vapralt ülesmäge rühkima hakata.

                  Lõpusirge Motovuni külakesse jõudmisel

Ma ei kujutanud ettegi kui raskeks see kõik osutub. Higi tilgub igast poorist ja peast käib läbi ka mõte, et ega ma sinna päris ülesse ikka vist ei jaksa ronida. Kuid siis jälle mõtlen, et kui on juba tuldud, siis poole pealt tagasi minna oleks ju ka nagu narr. Seepärast jätkame entusiastlikult teekonda mööda sajandite jooksul libedaks kulunud kivisullutist ja kirume, et miks küll ometi pidi selle küla just mäe otsa asutama. 

Kohalikud on osavad autode parkijad

Üleval olles aga avanevad kaunid vaated ümbritsevale maastikule ja muidugi ka külakesele endale. Teeme väikese jalutuskäigu majade vahel, sest kui enam kõrgemale ronida ei ole vaja (ja ei saagi), siis on siin ju iseenesest väga tore. 

Vaade Motovuni külale ja seda ümbritsevale maastikule kindluse juurest

Vaatame ja uudistame ümbrust, kaelad õieli nagu toonekurgedel. Endalegi üsna ootamatult on meie ees kohvik, mis on ka avatud… Imeline vaade, päikesevari peakohal, võimalus vett ja kohvi osta – janusele ja kuumast veidi segasele turistile tundub see nagu maapealne paradiis. Omanik pärib, kust kaugelt me tuleme ja saanud vastuseks, et Eestist, läheb tema päikseline nägu hetkega särama. Ta ütleb, et oli Tallinnas olümpia eel mitu kuud ehitajana ametis, kiidab eestlasi ja meie kodumaad ning võtab jutu jätkuks riiulilt kaks pirakat kruusi, laseb need masinast ääreni kohvi täis ning ütleb, et see on niisama heade mälestuste ja eestlaste külalislahkuse eest… Sellised asjad ei unune ja meenuvad ka aastate pärast, et kusagil kaugel seitsme maa ja mere taga on igavesti kehvasti ligipääsetava mäe otsas igivana külake, kus elab mees, kes meenutab meid eestlasi hea sõnaga.

No miks mitte pikutada laua peal, kui ruumi on seal piisavalt ka kohvitassile.

Järgmisel päeval sõidame piki rannikut. Esimese peatuse teeme Vrsaris, mille ajalugu ulatub 2000 aasta taha ja mis on purjetajate meelispaik. 

Supelsaksad peesitamas

Sealt edasi kulgeme piki Limi kanalit, kuigi minu arvates võiks seda samahästi ka fjordiks kutsuda. Tänase teekonna lõpetame Rovinj’s. Rovinj on vahva sadamalinn, mille itaaliapärane nimi on Rovingo. Üldse on siin Istra poolsaarel paljudel kohtadel itaaliapärased nimed kõrvuti Horvaatia nimedega ja ka tänavatel võib kohata kakskeelseid silte, sest ajalooliselt on oldud pikalt nii Rooma impeeriumi kui ka Veneetsia Vabariigi osa. 

Vaade merelt Rovinj'le

Rovinj on oma värvikireva tänavapildi ja ajalooliste vaatamisväärsustega kindlasti külastamist väärt. Linnapildis köidab tähelepanu St. Euphenia kiriku 60 meetri kõrgune kellatorn. Vanasti palusid kohalikud kalurid pühalt Euphenialt kalaõnne ja merelt õnnelikku koju jõudmist. Käime meiegi seal kirikus ja sõidame laevaga merele delfiine vaatama. Ei tea, kas meil ei tulnud pähe pühakult teenet paluda või on asi millegis muus, aga delfiinid on igatahes kuhugi mujale ujunud ja meile nad end ei näita. Vaatamata puuduvatele delfiinidele on merelt Rovinj’le avanevad vaated  siiski suurepärased ja laevasõit kenaks vahelduseks.

                        Rovinj'i vanalinn

Järgmisel hommikul sõidame Rovinj’st veidi lõuna poole, kus asub keskaegne Bale linnake, mida eelistavad oma elukohana paljud loomeinimesed. Ei ole siin miskit imestada, sest koht on ilus ja igati loometööks sobiv. 

                       Bale vanalinnas

Vaatame siin veidi ringi ja jätkame teekonda Istra poolsaare kõige lõunapoolsema tipu suunas. Kamenjakis käime ujumas ja nüüd küll võime öelda, et liivaseid randu siinkandis ei ole. On üksnes kivid, meresiilikud ja trepid, mis viivad merre… 

Kamenjaki poolsaare tipus

Tagasiteel vaatame üle Pula vanalinna. Pulas elab tänapäeval umbes 65 000 inimest, kuid roomlaste ajal oli elanikke umbes 30 000. Vanalinna siseneme läbi esimesest sajandist pärit triumfikaare. 

                         Pula esimesest sajandist pärit triumfikaar

Peatänava majad on kenasti ülesse vuntsitud ja ümbrus puhas vaatamata suurele hulgale turistidele, kes mööda vanalinna tänavaid uitavad. Majad on värvikirevad ja neis on palju tillukesi butiike ja kohvikuid. Inimesed sagivad ringi, pilk ekslemas ümbrusel, just samamoodii nagu meil Tallinnas Viru tänaval. 

Pula vanalinnas

Linna au ja uhkus on amfiteater, mis rajati siia juba 27. aastal enne kristust. Esialgne ehitis oli puidust, kuid peagi asendati see kivist rajatisega. Amfiteatril oli 15 sissepääsu, maksimaalne kõrgus 29,4 meetrit, pindala 11 466 m² ja kunagi mahutas ta 23 000 vaatajat. Seda kasutati aktiivselt kuni 5. sajandini. Siis aga keelustati gladiaatorite võitlused ja ehitis jäi sajanditeks kasutuna seisma. Praegu kuulub ta kuue kõige suurema säilinud amfiteatri hulka ja igal aastal toimub siin juulikuus rahvusvaheline Pula filmifestival, ning kohti on viiele tuhandele vaatajale. 

Pula amfiteater

Pula amfiteater

Linna peaväljakul on säilinud esimesest sajandist pärit kõrgete ja sihvakate sammastega Augustuse tempel, mis asub otse linnavalitsuse hoone kõrval. 

Pula peaväljakul asub 1.sajandist pärit Augustuse tempel.

Linnavalitsuse hoonest on just väljunud õnnelik pruutpaar ja rõõmus peoseltskond. Isamees tuleb mingil ainult temale teadaoleval põhjusel meie juurde ja küsib, kust kandist me tulnud oleme ja teeb meile ettepaneku pruutpaari terviseks üks naps võtta. Naps oli kodukootud ja väga kange ning pruutpaar äärmiselt kena… Olgu neil tervist, palju lapsi ja pikka iga!

Noorpaar ja nende külalised

Oleme endile soetanud veel ühe ekskursiooni piletid, sest otse teisel pool lahte asub Veneetsia. Sellele maagilisele ja kordumatule linnale olen väga sageli mõelnud alates 1996. aastast, mil sai esmakordselt Veneetsiaga tutvust sobitatud. Tookord oli varajane hommik. Kõndisime Veneetsia tänavatel ja meie ees kõndis lauldes postipoiss, kes postiluukidest ajalehti ja kirju sisse viskas. Majade uste ees istusid mustades kleitides vanemad prouad ja klõbistasid pulgakestega niplispitsi kallal. Majade vahel aga lehvis tuule käes lumivalge pesu ja Püha Markuse plats kihas tuvidest. Suurel kanalil ehk Canal Grandel sõitsid pargased juurviljadega ja küllap vist ka kõige muuga, mis eluks vajalik. Kanal oli ääristatud uhkete paleedega, mis siis veel nii väga ei lagunenud… 

Nüüd aga astume laevale, et läheneda Veneetsiale mere poolt. Südames on väike taaskohtumise ärevus. See on just selline, nagu läheks kokku saama sõbraga, keda ammu näinud ei ole. Vesi Veneetsia laguunis on türkiissinine ja küütleb päikesekiirtes. Peagi on endiseaegne Serenissima Repubblica di Venezia ehk Veneetsia Vabariik kogu oma hiilguses meie ees. Väga raske on neid värve edasi anda, mida varahommikune päike linnale heidab. Kõik oleks nagu poolläbipaistva kuldse loori taga ja pooltoonides... Sellel korral kasutame linnas liikumiseks veetaksosid. Käime neis kohtades, kuhu eelmisel korral ajapuuduse tõttu ei jõudnud.

Vaade doodžide paleele ja Püha Markuse basiilika kampaniile

San Giorgio Maggiore

Vaade Suurele Kanalile Vaade Suurele Kanalile

Vaade Suure Kanali kaldapealsele

Turistide hordid on vallutanud Veneetsia

Esmalt seisame hiigelpikas järjekorras ja käime ära Püha Markuse basiilika kampanii ehk kellatorni tipus (itaalia keeles Campanile di San Marco) ja jäädvustame mällu vaated linnale. Väga vahva on näha enda all laiumas linna punaseid katuseid ja peamisi vaatamisväärsusi. Nagu arvata võib, paistab linn ülalt vaadates hoopis teistsugune kui tänavatel jalutades. Abiks on see, et torni neljas ilmakaares on kõik kenasti kirjas, mis tähtsad objektid parajasti vaateulatusse jäävad. Muide, selle kellatornil on kõrgust 98,6 meetrit ja esialgne torn valmis juba 1514. aastal. Püsti seisis torn seni, kuni see 1902. aastal lihtsalt heast paremast kokku kukkus. Oli õnnelik õnnetus, sest  ainus ohver oli üksainus kass. Uus viie kellaga torn valmis juba 1912. aastal ja tema viiest kellast üks on pärit esialgsest kellatornist. Sellel kellatornil on olnud väga kirev ajalugu. Ta on kasutusel olnud vahitornina, tuletornina, observatooriumina, kellatornina ning nüüd siis ka vaatetornina.

Vaade kellatornist San Marco basiilikale.

Vaade kellatornist Veneetsiale ja Piazza San Marco'le

Vaade kellatornist Suurele Kanalile

Käime uudistamas klaasipuhujate tööd ja ostame kaasa äsja valminud pisikese tiivulise lõvi. On lausa müstika, kuidas valmib ühest väikesest klaaskerast vaid mõne minuti jooksul nii elegantne tegelane. Võtame aega Markuse platsil kohvikus istumiseks, sõidame vee vuhisedes Väikesel kanalil ja teeme veel palju muudki. 

Gondoljeeri jõudehetk

Taksosõit Väikesel kanalil

Sadamakai Rialto silla juures

Kuuleme giidilt, et Veneetsia on libisemas rikaste välismaalaste kätte, sest kohalikud ei jõua oma suuri häärbereid renoveerida, ja et Veneetsias ei nummerdata maju nii, et ühel pool tänavat on paaris- ja teisel pool paaritud numbrid, vaid numbrid on jagatud majadele vastavalt ehitise valmimise ajale. Igatahes, kui hotelli otsimiseks läheb, on see paras peavalu, sest siin on lisaks sellele numbrite jamale ju ka 150 kanalit ja üle nende on rajatud 400 silda ja vabalt võib juhtuda, et otsingutuhinas jõuad tundmatu kanali äärde või tupiktänavasse.

Veendume oma silmaga selles, et enam ei ole tuvide toitmine Markuse väljakul lubatud ja täheldame ka, et kahjuks on tänavapildist kadunud armsad memmed, kes pitsi valmistasid ja lumivalget pesu nöörile seadsid. Kõik muu oleks nagu endine… Enne veel, kui me lahkunudki ei ole, tahaks juba tagasi. Oleks ju vaja teada, kas varahommikul postipoiss ikka laulab ja näha seda, kuidas taevas päikseloojangul õhetama lööb, turistide hordid linnast lahkuvad ning Fööniksi teatri tuled kustuvad ning etendus algab…

Jalutuskäigud Horvaatias ja taaskohtumine Veneetsiaga puudutas meie südant iseäralikult tugevalt ja istutas hinge igatsuse kohtuda tulevikus uuesti.