Õitsev kirsipuu

On aasta lõpp ja istume sõprade juures kamina ees. Ühtäkki küsib sõbranna minult, et ei tea, millal me siis selle Jaapani reisi ka ette võtame? Vastan kiirelt ja hooletult, et sel kevadel kirsipuude õitsemise ajal. Abikaasa vaatab mind hämmeldunult, ega usu oma kõrvu… Ei tea, kas saunaskäigul või klaasikesel veinil oli oma mõju, aga alles koju jõudes adun, millesse ennast tegelikult mässinud olen. Selleks, et korraldada selline reis, ei piisa ju üksnes soovist kohale lennata. Enne, kui teisele poole maakera teele asud, peab ju ilmselt mingi tegevusplaan olema, et kohapeal väärtuslik aeg raisku ei läheks. Uue aasta alguses seangi sammud raamatupoe suunas ja asun kirjandust uurima. Valin välja paar Lonely Planeti Jaapani teemalist raamatut ja Silmaringi Jaapani reisijuhi. Raamatukogust saab pisut ilukirjandust kah laenutatud.

Kui oma saagiga koju jõuan, imestab abikaasa taas selle üle, et mul ongi tõsi taga selle minemisega. Näitan välja, et olen enesekindlus ise ja avaldan reipalt arvamust, et mis vahet sellel on, kuhu sõita, kuigi see tundub pisukese luiskamisena. Tean ju küll, et nii see ju ei ole, et loe ainult raamatud läbi, surfa veits netis, tee broneeringuid ja paki kimpsud-kompsud kokku.

Mida päev edasi, seda rohkem saab selgeks, et vahe on ikka päris suur, kus oma kodinatega maandud. Kultuur, ajalugu, tavad, transport … Appi siin ei ole majadel numbreid! Loen netis tänavavahesid ja vaatan mitu peatust tuleb ühest kohast teise sõita, milliselt teelt ja milliselt tasandilt rongid väljuvad … Oh halastust, rongid väljuvad kolmelt korruselt maa all ja kolmelt korruselt maa peal, tipi andmine on teenindajale solvav, raha ulata kummardades ja seda mõlema käega hoides, WC eesruumis pane jalga teised tuhvlid, pühakojas võta välisjalatsid jalast ja kõnni ringi sokkides … Õnneks ei ole meil vähemalt tätoveeringuid, sest nende olemasolul onsen’i ei pääse. Pea käib ringi kõigist nendest keeldudest, käskudest ja soovitustest.

Aprilli alguseks on kultuuriprogramm koostatud, hotellid broneeritud, telefonide SIM-kaardid, lennupiletid ja turistidele mõeldud Jaapani rongipasside (Japan Rail Pass) vautšerid ostetud (rongipasside vautšereid kohapeal osta ei saa). Märkamatult ongi aprilli keskpaik kätte jõudnud ja tundub, et nüüd võib minema hakata.

Meeleolu on ülevoolav selle hetkeni, mil meid Vantaa lennujaamas lennuki juurde sõidutavast bussist välja kamandatakse ja öeldakse, et Nagoya lend hilineb, sest lennukil on mõned probleemid. Ma mitte ei taha mõeldagi sellele, kuidas ma ennast telefoni teel hotelli helistades nime järgi identifitseerima peaksin, sest jaapani keeles ei ole teadupärast L-tähte. Paremini ettelugemiseks ei sobiks ka sõprade nimed. Kuidagi naljakas on mõelda end kõnelemas, et teile helistab broneeringu numbri omanik … Ah, et kuidas on teie nimi?… Õnneks hilineb lend vaid umbes tunnikese ja Nagoyasse jõuame plaanipärasel ajal ning hotelli helistamine jääb õnneks ära.

Otsime lennujaamas kohta, kus saab vahetada JR vautšerid JR passide (Japan Rail Pass) vastu. See käib lihtsalt, sest igal pool on suured abistavad kirjad olemas ja nii alustamegi esimest seiklust, et jõuda Osakasse. Võib ju küsida, miks me kohe Osakasse ei lennanud ja oma elu keeruliseks elasime. Asjaolud olid sellised, et selleks kuupäevaks, mil meil pileteid vaja oli, ei olnud Osaka lennul meie jaoks piisavalt kohti. Kuna Jaapani kuulrongid ehk shinkansen’id on ütlemata kiired ja mugavad sõiduvahendid, siis seetõttu ei olegi vahet, kus lennukiga maanduda, sest nii või teisiti oled paari tunniga just seal, kus parajasti vaja.

Oleme end miskitmoodi hotelli lähistele navigeerinud, aga selle leidmine kõrghoonete tihnikus ei olegi nii lihtne, kui arvata võiks. Mõistus on otsas, GPS ei aita, inglise keelt rääkivaid inimesi napib, majadel numbreid ei ole ja alustada nüüd ja kohe jaapani keele õpingutega ei tundu ka just väga ratsionaalne mõte. Seega asume oma küsimustega pommitama nooremat sorti möödujaid ja näitame jaapanikeelset hotelli broneeringut ja ennäe imet – üks paljudest kõnetatutest võtab vaevaks meid isiklikult kohale juhatada. Võtab muigama, sest hotell on nurga taga paar maja eemal. Toad on meil kenad, avarad ja umbes 24 m². Olen hotellide valimisele kodus ekstra palju aega kulutanud. Kohe mitte ei soovinud sattuda kapselhotelli või akendeta kuuti. Teadupärast arvatakse Jaapanis numbritoa suuruse hulka ka WC, vannituba ja numbritoa esik. Nii võibki juhtuda, et kui toa suuruseks on märgitud 10 m², siis sisuliselt on tuba voodit täis, kohvrite jaoks ruumi ei ole ja vannituppa ronid üle kaaslase ja kui lõpuks sinna pärale oled nihverdanud, siis avastad, et poti kohal on dušš, ise oled nägupidi valamus ja lubatud vanni asemel on nurgas suuremat sorti plastist kauss, kuhu suurel inimesel on keeruline isegi istuma mahtuda. Jaapanis eeldatakse nimelt, et pesed end enne vanni minekut kenasti puhtaks, sest vann on mõeldud üksnes kümblemiseks (dušši vanni kohal ei ole) – no siis istudki poti peal vesi pähe pladisemas, lased nurgas oleva kausi vett täis ja asud mõnulema … Ei tundu tore, aga mis teha, rahvast on palju ja olud kitsad.

Selleks, et saada avramat tuba, tundus mulle parema mõttena aegsasti nelja või viie tärni hotellid broneerida, sest siis võis saada kahese toa umbes saja euro eest ja võis juhtuda, et vahel ka soodsamalt. Kui valida kitsad olud ja viimasel hetkel broneerida, siis on hind praktiliselt sama. Meie hotelli lisaboonus on hotelli viimasel korrusel olev onsen, mille mõnusid me kasutamata ei jäta.

Kuid veel enne seda läheme Dotonbori tänavatele keha kinnitama. Dotonbori piirkond asub samanimelise kanali ümbruses ning siit leiab lugematul arvul restorane, karaokebaare ja mängusaale. Söögikohti ja ostukeskusi on nii kanali ääres, kui ka kõrvaltänavatel, mis kulgevad kanaliga paralleelselt. See on üks värvikamatest Osaka piirkondadest ja ilma seda külastamata ei lahku siit vist ükski turist.

Vasakut kätt suure krabi  reklaamiga majas on kuulus Kani Douraku restoran, kus ooteaeg ilma broneeringuta võib olla kuni kolm tundi.

Dotonbori linnaosa on alati rahvarohke.

Oi, mida kõike siin pakutakse ja kui palju on silmipimestavat reklaami ja ringi sagivaid inimesi! Jaapanlastel on ütlus, et kyotolased jäävad vaeseks kimonode ostmise, osakalased aga restoranides söömise pärast. Oma tõetera on selles kindlasti, sest ilusa kimono eest tuleb välja käia tuhandeid eurosid, ja kui iga päev restoranides einestada, ei ole ka see teps mitte kõigile taskukohane meelelahutus, kuigi söönuks saab ka tänavasöögi leti ääres umbes 10–15 euro eest. Meie valik on käia piki tänavaid ühe leti äärest teise juurde kõiksugust põnevat kraami ostmas ja maitsmas. On juba päris pime, kui me oma gastronoomilise rännaku lõpetame. Kõht on täis ja meel hea! Nüüd võib hotelli minna ja onsen’i külastada.

Dotonbori tünavatel gastronoomilisel rännakul.

Onsen’id on Jaapanis väga mõnusad soojade mineraalvetega kümblusasutused. Mehed ja naised on eraldi saunades, trikood ja päevitusriided ei ole lubatud, nii nagu ka tätoveeringud, sest Jaapanis seostatakse keha tätoveerimist maffialaadse kuritegeliku sündikaadi Yakuzaga. Onsen’i külastus algab sellest, et välisjalatsid tuleb kapikesse panna, seejärel annad üleriided garderoobi hoiule ja maksad sissepääsutasuks 8–10 eurot, seejärel saad kapivõtme, mille kummipaelaga käe ümber paned ja liigud edasi riietusruumi. Selle raha eest võid terve päeva mineraalvees mõnuleda. Hinna sisse kuuluvad nii dušigeelid, šampoonid, juuksepalsamid, meigieemaldusvahendid, näoveed, kehakoorijad ja sageli ka pakendites kammid ning otse loomulikult puuvillasest riidest lihtne kimono, lumivalged suured saunalinad ja väiksemad rätikud, mis tuleks külma veega märjaks kasta ning kuumas vees olles pähe panna.

Põhimõtteliselt ongi nii, et kui kleidid, püksid, pluusid seljast on võetud, sisened pesuruumi, istud väikesele toolikesele ja hakkad pesema. Iga pesukoha juures on suur peegel ja dušš, et sa ikka korralikult näeksid, mis ja kuidas seebiseks on saanud ja kas pärast ka kenasti veega kõik puhtaks on loputatud. Olenevalt onsen’i suurusest on selliseid pesukohti tavaliselt 10 kuni 50 ja igaühe juures on dušigeelid, šampoonid ja palsamid. Kui nüüd põhjalik ihu ja juuste pesu on teostatud, siis võib minna mineraalvetesse solistama (on nii külmi kui sooje vanne). Mõnes onsen’is tuleb looduslik soe vesi pahinal mööda mäekülge otse välibasseini, teisal aga on basseinid üksnes siseruumis. Külastajad käivad õues end jahutamas käterätt ümber või kimonoga, aga pahaks ei panda ka ihualasti ringi patseerimist. Saunades valitseb vaikus ja arvestatakse väga teistega, kes on  tulnud sinna samuti puhkama ja lõõgastuma. Leiliruumis on põrand ja lava kaetud lumivalgete froteerätikutega, mida iga külastaja järgi vahetatakse.

Nara tänavatel kohtas nii poisse kui  ka tüdrukuid, kes olid end kostümeeritnud multika tegelasteks.

Hommik on päikesepaisteline ja soe. Tänane plaan on sõita Narasse ja kuna eelmisel õhtul sai hotelli lähiümbrus selgeks, siis Narasse sõit enam peavalu ei valmista. Selgeks on saanud ka see, et igas suuremas ümberistumise kohas on härra jaamakorraldaja, kellele tuleb rongipasse näidata ja kes juhatab sind täpselt sinna, kuhu vaja ja vajadusel tuleb ka kaasa, näiteks, kui viie minuti jooksul väljub samalt teelt kolm erinevat rongi erinevatesse sihtkohtadesse. Abiks on meile muidugi Lonely Planet Japan, kus kõik kohanimed on ka jaapani keeles. Ei ole midagi lihtsamat, kui näidata raamatust pilti, ja sind juhatatakse õigesse kohta.

Tōdai-ji templi suur lõunavärav ja päikese eest varju otsivad  hirved.

Nara linn rajati Yamato tasandikule juba 710. aastal ja linn sai keisririigi pealinn olla tervelt 74 aastat. Sel ajal oli ta siiditee lõpuks ja ta oli Aasia üks tähelepanuväärseim linn. Raudteejaamast vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel on park, mille territooriumil asub enamik templitest ja nende lähikonnas uitab ringi väidetavalt üle tuhande taltsa hirve, keda peetakse jumalate sõnumitoojateks.

Sammumegi reipalt üle tiheda liiklusega ristmiku pargi suunas, kui sõber kannatamatult küsib, et kus siis need lubatud hirved on. Mina vastu, et küll sa varsti näed, ise seejuures teadmata, kus see sõnumitoojate seltskond end täpsemalt  peidab. Peagi aga märkame puude all pikutamas sadu hirvi, kes ei paista linnaliiklusest suurt välja tegevat. Esialgu tunduvad need tegelased tõepoolest päris taltsad ja viisakad olevat, sest kui neile kummardada, siis kummardavad nad kenasti vastu, aga tasuks tahavad kindlasti saada riisivahvleid, mida siin ohtralt müüakse. Seejuures tuleb meile üllatusena, et ka vahvlite pakendiks olev paber on söödav ja rämpsu pärast ei ole vaja muretseda. Hirvedel on aga väga hea lõhnataju ja haistes vahvlite lõhna, ei pea nad paljuks ka üpris väljakutsuvat käitumist – ikka selleks, et oma tahtmist saada. Püüan koti sügavusse peita paar vahvlikest mõnele väiksemale isendile, kuid siis märkan, et minu suunas tuleb kiirel jooksusammul suur isahirv. Ta haarab esiteks mul pluusist ja topib seejärel pea riidest kandekotti, et see korralikult läbi tuuseldada. Niipea, kui ta on leidnud vahvlid, haarab ta need nahaalselt enda valdusesse. Ausalt öeldes olen üpriski ehmunud ja püüan kotti jõuga kinni hoida. Veidi aja pärast, kui oleme pingil istet võtnud, tuleb hiilival sammul üks teine tegelane minu abikaasa suunas ja haarab ootamatult tema käes olevast linnaplaanist ja köieveo tulemusena jääb osa kaardist hirve saagiks. Niipalju siis taltsa loomuga hirvedest. 

Siin lõhnab vahvlite järegi ...

Laveerime läbi rahvasumma templeid uudistama ja siingi seikleb inimeste vahel üksjagu palju hirvi, kes tunnevad end rahvasummas ilmselgelt mugavalt ja ei jäta kasutamata võimalust toiduks vahvleid nuruda.

Kōfuku-ji templikompleksi hakati siia rajama samal aastal, kui pealinna ennastki. Templihoone juurde kuulub üks viiekordne pagood ja üks kolmekordne – madalam neist on pärit 1143. aastast ja kõrgem 1426. aastast. Hindamatut kunsti peidab endas templi aaretemaja, mille uudistamiseks võtame veidi aega. 

Tōdai-ji tempel  on maailma suurim puitehitis.

Tōdai-ji templi suur lõunavärav

Pärast lühikese vahemaa läbimist jõuame Tōdai-ji templini, mis on tuntud kui suure Buddha tempel. Kuna Tōdai-ji tempel ise on hiiglaslik, siis on ka tema ees seisev suur lõunavärav hiiglama kõrge (19 meetrit). Daibutsu (Suur Buddha) paikneb templis, mis on maailma suurim puitehitis ja seda isegi vaatamata sellele, et pärast korduvaid põlemisi on tempel ligi kolmandiku võrra väiksem kui esialgne ehitis seda oli. Tegelikult ongi tempel rajatud just selle kuju hoidmise eesmärgil. Kuju ise on 16 meetrit kõrge ja tema valmistamiseks on kulunud 437 tonni pronksi ja 130 kg kulda. Mõlemal pool Buddha kuju on end sisse seadnud Suure Buddha taevalikud valvurid. Rahvast on siin väga palju ja jaapanlastele omaselt tahavad nad kõik kangesti pildistada (eks meiegi teeme seda).

Tōdai-ji templi suur Buddha ja temast vasahul taevalik valvur

Edasi võtame vaatluse alla Kasuga-taisha pühamu, mis on šinto pühapaik ja vastavalt šinto uskumuses valitsevale puhtuse ja uuenduse ettekirjutisele lammutati see pühamu iga 20 aasta järel maha ja ehitati samasugusena uuesti üles. Läbi sajandite on seda 50 korda uuesti ehitatud, kuid praegune ehitis seisab püsti alates 1863. aastast. Šintoism on jaapanlaste iidne rahvausund, mis on aja jooksul saanud mõjutusi budismist ja taoismist. See põhineb kohalikule traditsioonide kogumile, kus kesksel kohal on loendamatute jumaluste, vaimude ja kamide kultus. Kami võib seejuures olla mistahes püha ese või paik, kuid nad võivad esineda ka jumalate või kaitsevaimudena . Kõige austusväärsem on päikesejumalanna Amaterasut ning ustakse, et ka keisrisuguvõsa põlvneb just temast.

Kasuga-taisha pühamusse viib laternatega kaunistatud tee.

Šintoistlikele pühamutele on omane kinaverpunane värvus ja sagedasti istuvad sissepääsu ees postamentide otsas kivist rebased, sabad püsti ja punased rinnalapid (põllekesed) kaela ümber. Neid rebaseid peetakse jumal Inari saadikuteks. Nende käskjalgade ülesandeks on tagada rikkalik riisisaak ja ka muu õnneks ning viljakuseks vajaminev. Aja jooksul on Inari ja rebaste vaheline seos muutunud sedavõrd tihedaks, et ka jumalust ennastki kujutatakse preestrite suureks meelepahaks tihtilugu rebasena.

Jumal Inari saadik templi väravas valvamas.

Kasuga-taisha pühamu teevad eriliseks tema juurde viival metsateel olevad ligikaudu 3000 kivist ja pronksist laternat. Need laternad on inimeste poolt annetatud ja võib vaid oletada, millist muljetavaldavat vaatemängu pakuvad laternates festivalide ajal süüdatud tulukesed. Need põlevad siis mitu päeva järjest ja saadavad oma vilkuvaid helke õhtu- ja ööpimedusse. 

Kivist laternad Kasuga-taisha juurde viival metsateel

Aeg on aga vaikselt õhtusse jõudnud ja meie kehad tahavad kinnitamist ja paha ei tee ka tassike matcha latte’t. Seame end sisse mõnusas kohvikus ja laseme endi eest hoolitseda hea ja paremaga.

Räägitakse, et Jaapani mõistmiseks peaksid käima ka vanas keiserlikus pealinnas Kyotos, sest siin asub suur hulk imelist ajaloolist arhitektuuri, vana geišade piirkond Gion, hulk suurepäraseid restorane ja veel rohkesti muudki, mida mujalt Jaapanist ei leia. Igal juhul pidavat kyotolased olema väga uhked oma kodulinna ja laulva dialekti üle. See on tõeline kultuurivaramu, mille tundmaõppimine võtaks ilmselt aastaid.

Niisiis asumegi varajasel hommikutunnil Kyoto poole teele. Järgnevatel öödel on meie peatuskohaks Kyoto Brighton hotell. Ettevõtlikud nagu me oleme, navigeerime end kenasti kohale, aga kui me hotelliesisel suurel platsil oma kohvrirataste klõbinal peauksele läheneme, tormavad uksest välja kärudega hotellitöötajad, kes kummarduste saatel kõik meie kodinad enda hoole alla võtavad. Sa taevane arm, oleks seda ette teadnud, oleks taksoga saabunud! Kuidagi väga piinlik tunne on. Liiati sai juba samal päeval selgeks, et neljakesi on taksosõit odavam kui linna ühistranspordi kasutamine.

Meie toad on 36 m² ja asuvad kõrvuti. Toa keskel laiutab pea kahe meetri laiune voodi, selle vastas seinal on pirakas telekas. Akna all on diivan ja selle ees lauake, on ka suur kirjutuslaud, mille taga mõnus tugitool, lisaks veel suur vannituba, jookidega täidetud külmik ja täiuslik matcha tee valmistamise komplekt. Ei puudu ka keedukann, pokaalid, klaasid ning suupistetega varustatud kandikud. Tõesti on tunne nagu oleks keisripere liikmed isiklikult saabunud. Muide, siinkohal on paslik märkida, et jookide hinnad ei ole Jaapani hotellides kallimad kui poes, olgu nad siis toa külmikus või koridoris seisvas automaadis. Iga päev tuuakse uued veed ja teed. Suveperioodil oleks võinud ka hotelli välibasseinis mulistada. Ja nagu loo alguses öeldud sai, oli öö hind kahele vaid veidi üle saja euro ilma söökideta – lihtsalt tuli kolm kuud varem toad broneerida ja ei mingit ettemaksu, maksad kohapeal kaardiga või sulas. Sööke ei ole mõtet Jaapanis olles hotellides ekstra tellida, sest erinevaid taskukohaseid söögikohti on ülikülluslikus valikus ja hotellides saad nii ehk teisiti igal hommikul ikka suhteliselt sarnast sööki. Ei ole vist vaja imestada, miks inimesed räägivad sellest, et igal pool mujal maailmas on odavam puhata, kui meil Eestis.

Kyoto Gioni kvartalis jalutuskäigul ...

Seame sammud Gioni poole. Loodame, et ehk õnnestub näha kohe päris ehtsat geišat – ikka sellist, kellel on traditsiooniline meik ja soeng. Jalutame ja naudime õhustikku ja mida hilisemat kellaaega kell näitab, seda enam avatakse siin restorane ja klubisid ning sütivad müstilist kuma heitvad laternad. Tänavatel liigub palju kimonodes naisi ja mehi, aga enamasti on need turistid, kes on endale kostüümid laenutanud. Paistab, et siin on endale traditsiooniliste riiete laenutamine hästi populaarne, sest laenutamisega kaasneb spetsialisti abi riietumisel ja kokkuvõttes tuleb see soodsam, kui uute kostüümide ostmine. Minul küll laenutamise mõtet ei tekki, sest isegi onsen’i kimono mahub mulle vaevu selga ja traditsiooniliste puust kingakestega ei suudaks ma isegi kolme sammu astuda, ilma et ninuli ei käiks. Päris geišat näeme ka, aga talle me eriti lähedale ei pääse, sest vaid hetkega on tema ümber inimparv. Kujuneb sedasi välja, et surem vaatamisväärsus on geišat ümbritsev jaapanlaste seltskond, kes teda ennastunustavalt jäädvustada proovivad. Seejuures on veier, et muidu nii viisakad ja tagasihoidlikud jaapanlased selliselt pöörsesse lähevad, kui kohtavad ilmselt kuulsat geišat.

Gioni mahedalt valgustatud tänavad loovad mõnusa atmosfääri.

Igatahes on Gioni linnaosa köitev ja põnev. Igal sammul on siin läheduses ka lõputu arv templeid, mida käime uudistamas. Kuid mis oleks Kyotos õhtu väärt ilma sushi söömiseta. Leiame ühe kena koha, mis paistab kohalike seas väga hinnatud olema. Sissepääsuks peab veidi kannatust varuma ja järjekorras seisma. Õige pea juhatatakse meid laua juurde. Süsteem on siin lihtne ja efektiivne. Kõigi silme all ruumi keskel toimetavad kokad, kes valmistavad kümneid erinevat sorti sushi-rullikesi (maki’sid, nigiri’sid ja kuidas neid kõiki ka ei nimetata) ja panevad need kohe pärast valmistamist kahe kaupa taldrikutele. Taldrikud värske kraamiga aga pannakse liikuvale lindile, mis käib ringiratast ja vurab istuvate klientide nina eest pidevalt läbi. Nii saavad kliendid endale järjepanu meelepäraseid suupisteid haarata. Kahe sushi-rullikese hind on veidi üle euro või siis kaks korda kallim, olenevalt sellest, kui hinnalisi koostisosasid kasutatakse. Odavamatel ja kallimatel tehakse vahet taldriku mustri järgi (pilt taldrikutest ja portsjoni hinnast on seinal kõigile nähtaval kohal). Sushi kõrvale saavad kliendid juua rohelist teed, võtta ingverit, vasabi’t ja kastmeid, nii palju kui süda lustib. Kui kõht on täis, siis annad teenindajale märku, et oled lõpetanud ja ta loeb erinevat sorti taldrikud üle ning esitab arve. Sellist kiirust ja valmistamise taset on lausa lust jälgida ja tulemust on põhjust ka nautida.

Nijō kindlus

Hommik on pilves ja sombune, aga see ei häiri meid põrmugi, sest plaan on külastada Nijō kindlust. Selle uhke kindluslossi  rajas šogun Tokugawa leyasu 16. sajandil ja see on kuulus oma külluslikult kaunistatud interjööri ja ööbikupõrandate poolest. 

Nijō kindluslossi sissepääsu peavärav

Nijō loss

Vaade Nijō lossilkompleksile

Põrandad hoone väsisservades (mitte ruumis sees vaid õues) on ehitatud selliselt, et kui põrandale astuda, teeb see linnulaulu meenutavat heli. See heli hoiatas kaitsemeeskonda võimalike sissetungijate eest.

Lossi ümbritseb imeline aed ja meil on võimalus jälgida, kuidas kujundatakse puid ja hooldatakse seda kultuslike kivikestega aeda, kus miski ei asetse juhuslikul kohal. Puid lausa väänatakse köite ja muu seesuguse abil, et nad ikka õiges suunas kasvaksid ja kellegi ilumeelt ei riivaks. Selle tegevuse käigus asetsetakse tiigi kohale tihedad võrgud, et ükski juhuslik prahike vette ei potsataks. Kogu asjaajamine on läbimõeldud ja viimistletud. Võib öelda, et koht on igati silmaringi laiendav, suursugune ja tulemist väärt. Tore on ju näha, kuidas elasid kõikvõimsad šogunid – feodaalse Jaapani sisulised valitsejad alates 12. sajandist kuni keisrivõimu taastamiseni 1868. aastal –  ja millist ilu nad hindasid.

Nijō lossi ümbritsev aed

Kuna ilm ei ole paranemistunnuseid üles näidanud, siis võtame ette ühe suurema budistliku templi külastuse ja käime vaatamas Nishi Hongwan-ji templikompleksi, mis on UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Selle kujunemise ajalugu kandub 14. sajandisse, kuid tänane templikompleks on ehedaks näiteks 17.–18. sajandi Jaapani arhitektuurist. 

Nishi Hongwan-ji templikompleks

Kohe sisenedes äratab imetlust selle peavärav (karamon), mis on oma detailirohkuse ja töö filigraansuse poolest tõeline meistriteos. Siseruumide kaunistamiseks on rohkesti kulda kasutatud. Laes ripuvad imelised laternad, mis muudavad hämarates saalides olemise kuidagi õdusaks ja suursuguseks. Ei midagi üleliigset ega tarbetut, kogu olustik toetab mõtisklust ja pühendumist. Istume meiegi tatami’le ja leiame väikese hetke puhkamiseks ja hetkes olemiseks. Nishi Hongwan-ji templikompleksi kuuluvad: pühamud, koolituseks ettenähtud ruumid, õppivatele munkadele majutuseks mõeldud hooned ja kauplus, kus müüakse budistliku kirjandust ning amulette.

Nishi Hongwan-ji templikompleksis on mõnus kulgeda ühest hoonest teise, sest katus pea kohal pakub varju nii  päikese kui ka vihma eest.

Nishi Hongwan-ji templikompleksi siseõu pühakoja juures.

Templi vastas asub turuhoone, aga see ei ole turg meie mõistes. Kaks korrust on täidetud imekenasti seatud lettidega, millel üksteise kõrval reas kenad karbikesed. Lähemal uurimisel selgub, et tervel esimesel korrusel on end sisse seadnud kapsamüüjad ja teisel on mitmesuguste suupistete müüjad. 

Kaunilt kujundatud letid turul.

Küll on siin ikka palju erineval viisil valmistatud kapsast. Seejuures on kõik väikeste portsjonite kaupa vaakumpakendatud ja sümpaatsetesse karbikestesse pandud. Asi on nimelt selles, et jaapanlased armastavad väga kapsast ja külla minnes võetakse kommikarbi asemel kaasa erinevaid kapsaga täidetud karbikesi või siis suurem karp, milles on erinevad sordid sees. Nii küsitakse meiegi käest, kas oleks vaja kaunist pakendit. Loobume sellest võimalusest, sest pakendite likvideerimine on siin keeruline, kuna tänavatel prügikaste ei näe ja pea ainus võimalus mõnest paberist loobumiseks on kasutada metroojaamades tualette, kus enamasti on prügikast olemas. Jaapanis on prügimajandusega seonduv keeruline ja ega me sellest lõpuni aru ei saagi.

Kanazawa kindlus

Tõuseme varavalges, võtame pikniku tarvis külmikust kapsapakid ja tuhiseme hirmsal kiirusel rongiga Kanazawa poole. Rongisõit on siin tore kogemus, sest rongiliiklus erinevate linnade vahel on ülimalt tiheda graafiku järgi seatud ja kiire. Siin tuleb ainult meeles pidada seda, et rongile minnes või metrooga sõites tuleb ennast kenasti järjekorda võtta oletatava vaguni ukse juures – ei ole keeruline, sest kindlasti on juba enne sind keegi kohale jõudnud ja suutnud järjekorra moodustada. Lihtsalt rongi uksest sisse tormamine tekitab üldist pahameelt. Rongide täpsus on Jaapanis lausa legendaarne.

Kenroku-en  pakub rohkelt silmailu.

Kenroku-en pakub eriti kevadel kaunist vaatepilti.

Ilm Kanazawas on päikseline ja suviselt soe. Kõigepealt teeme jalutuskäigu Kenroku-en’is, mida peetakse Jaapani üheks ilusamaks aiaks (pidavat olema kolme ilusama seas). Sakura’d (Jaapani kirsipuud) on siin veel täies ilus ja hiilguses ja õrnroosa õitevaip katab puudealust. 

Kenroku-en'is külastajate poolt kõige enam pldistatud  vaade .

Selleks, et kõik oleks ikka nii nagu peab, ei tohi ka puudealuses samblavaibas ainustki kõrvalist elementi olla. Selle eest hoolitseb hulk nobedaid töötajaid, kes samblast nö prügi eemaldavad ja riisiluuakesega kõik oma tegevuse jäljed kaotavad. Jaapani parkides ei kata puudealust muru, vaid sammal ja sellel ei tatsata, sest kõndimiseks on mõeldud teerajad.

Kenroku-en'i töötajad puhastavad samblavaipa.

Kuna Kanazawas ei olnud enne Teist maailmasõda märkimisväärset tööstust, siis pääses linn pommitamistest ja võluv vanalinn on säilitanud oma endise kuju tänaseni. 

Kanazawa vanalinna geišade elamukvartal.

Käime kaemas Kanazawa lumivalget kindlust ja seda ümbritsevat parki, geišade linnaosa ja kollakate müüridega ümbritsetud Nagamachi samuraide kvartalit. 

Nagamachi samuraide kvartali tänav.

Eriti tore on oma silmaga näha Nomura maja (Nomura-ke Samurai Residence), mis annab aimu samuraide elust. See samurai maja on taastatud oma esialgsel kujul.

Nomura maja aed

Nagamachi samuraide kvartali väikestes töökodades valmistatakse peent portselani ja värvitakse ülikeerulises tehnikas siidi (värvimisel on 18 etappi). Kuna Kanazawa on tänapäeval Jaapani kullatootmise peamine keskus, siis siin saab maitsta ka jäätist, mis on kaetud imeõhukese kullalehega. Igatahes meeldejääv elamus.

Tagasi Kyotos, tundub, et oleme päris kenasti hakkama saanud selle esmapilgul keerulise, kuid tegelikkuses väga loogilise transpordisüsteemiga. Hommikul, aja kokkuhoiu mõttes, tundub meile mõistliku mõttena kasutada taksot. Näitame taksojuhile oma Lonely Planeti hindamatut raamatut ja libistame end taksosse, et saaks jalutada Arashiyama bambusesalus ja käia ära Iwatayama ahvide kaitsealal (Iwatayama Monkey Park).

Arashiyama bambusesalu

Bambusesalu on muljetavaldav, sest see ei meenuta kohe üldse lapsepõlvest pärit peenikesi bambusest suusakeppe. Vaatamata varajasele hommikutunnile on jalutajaid siin üksjagu palju. Lahke taksojuht näitas meile teeotsa kätte, mida mööda tuleks kulgeda, et jõuda ahvide kaitsealale. Kõmbime mööda toredat matkarada ülesmäge umbes pool tundi, enne kui pärale jõuame. 

Ahvide söötmiseks mõeldud majake

Oi, kui palju on siin julgeid ja inimestega harjunud punase näoga makaake, keda enamasti on nähtud piltidel soojaveeallikates kükitamas ja keda tuntakse rahvapäraselt ka lumeahvi nime all. Need pärdikud on veidi üle poole meetri pikkused ja suhteliselt lühikese jämeda sabaga. 

No on ikka tore, kui keegi võtab vaevaks kasukat korrastada ...

Perekonniti puhastatakse teineteise karva, jookstakse ringi ja hüpatakse puudel. Kui kõht tühjaks läheb, siis tormatakse robinal puuri juurde, kus inimesed neid läbi võrgu toidavad. Ahvidele sobivat toitu saab kohapeal osta. Inimesed on puuris ja pärdikud väljaspool seda. See on sedasi eelkõige sellepärast, et toitmine oleks mõlemale poolele ohutu. Kui ahve parajasti ei toida, siis saab nende territooriumil jalutada ja koos nendega pilte teha. Lustime siin mõnda aega ja jälgime pärdikute tegemisi.

Iwatayama ahvide kaitseala (Iwatayama Monkey Park) ja taamal vaade Kyotole

Tagasitee viib läbi toreda aia, mille keskel on väike tempel. Mäe otsast alla jõudes rühime üksmeelselt onsen’i suunas, mis asub kiirevoolulise jõe kaldal. See on üks väga mõnus väike onsen, kus on välibasseinid kuuma allikaveega. Istume kuumas vees ja tunneme, et tervis tuleb, nii mis mühiseb.

Kinkaku-ji

Päikesepaisteline hommik on just paslik Kuldse paviljoni ehk Kinkaku-ji külastamiseks. See on ilmselt üks enam pildistatud objekte Kyotos ja tuttav paljudele reisisõpradele vähemasti piltide järgi, millel reklaamitakse Jaapani reise. Selle budistliku templi ehitas kolmas Ashikaga šogun Yoshimitsu. See oli tema vaikseks mõtiskluskohaks. 1950. aastal põletas selle kauni ehitise maha üks vaimselt mittepädev tegelane, kuid visad jaapanlased taastasid selle esialgsel kujul. Kinkaku-ji koopia on samuti kaetud kullalehtedega ja selle katuseharjal on pronksist fööniks. Templisse sisse ei pääse, kuid paviljoni ees olevad fotod annavad aimu selle sisemusest. Nii nagu ikka, tungleb seal, kus midagi vaadata on, rahvas, et jäädvustada nähtut. Paviljoni tagant algab jalutusrada, mis kulgeb läbi omanäolise aia. See aed on hea näide Jaapani aiakujundusest. Siit soetame endile kullapuruga matcha teed ja võtame ette järgmise vaatamisväärsuse, milleks on Hõbedane paviljon ehk Ginkaku-ji. 

Ginkaku-ji

See tagasihoidlik ja lihtne tempel rajati juba 14. sajandil. Võiks arvata, et see paviljon on kaetud hõbedaga, aga tegelikkuses see nii ei ole, sest ehitustööde aegne suur sõjategevus nurjas selle plaani. Kohe templi ees laiuval halli värvi liivaväljal on korrapäraselt kujundatud koonus, mis kujutab endast Fuji mäge. 

Ginkaku-ji ees laiuval halli värvi liivaväljal on korrapäraselt kujundatud koonus, mis kujutab Fuji mäge.

Siit algab ka imetore jalutusrada, mis on ääristatud õitsevate asaleade ja rododendronitega ning ei puudu ka veesilmad. Loodusesõbral on siin vahva aega veeta, sest kogu ümbrus mõjub rahustavalt ja soodustab puhkehetke nautimist. Jalutame ka mööda maalilist Filosoofi teed ja päeva lõpuks on umbes 20 km pikkune jalutusring tehtud.

Aed Ginkaku-ji juures

Varahommikul üsna päikesetõusu aegu sätime end taas liikvele, et näha oma silmaga hommikuses päikesesäras Kiyomizu-dera templit. Me ei sõida kohe templi juurde, vaid alustame oma teed pisut kaugemalt, sest ka kulgemisel on oma võlu. Vahva on kaugusest näha, kuidas templikompleks paistma hakkab ja linn päikesekiirtes kümbleb. Meie tee viib läbi kalmistu, aga seegi peegeldab ju kohalikku kultuuri ja on huvitav vaadata. 

Pärastlõunaks on päikesepaiste asendunud pilvise taevaga, aga Kiyomizu-dera on ka halli taeva taustal ergas.

Kiyomizu-dera on tuntud oma pühade allikate poolest ja usutakse, et just selle templi allikavee joomine toob õnne, tervise ja pikaealisuse. Kohale jõudes rabab meid sõna otseses mõttes rahvamass, kes siin templi juurde viivatel treppidel tungleb. Kuna heleda nahalisi välismaalasi kohtab Jaapanis suhteliselt harva, siis paistavad meie põhjamaised pikad mehed kenasti silma ja ei ole ohtu, et nad meil silmist võiks kaduda. 

Kiyomizu-dera suunas kulgev rahvamass

Selles tohutus rahvahulgas hakkavad silma aga ka Jaapani koolilapsed, kes oma õpetajatele kenasti kuuletuvad ja ei tekita lastele omast siginat-saginat. Nad kuulavad õpetajat vaikides ja liiguvad siis kenasti paarikaupa rühmiti koos. Ilmselgelt oleks sellised distsiplineeritud lapsed Eesti õpetajate unistus — vähemalt nii väidab mu õpetajaametit pidav sõbranna.

Fushimi Inari Taisha toriid

Fushimi Inari Taisha ei ole lihtsalt tavaline tempel. Ta hakkab silma oma tuhandete punaste torii väravate poolest, mis on annetatud väga erinevatel aegadel ja neist igaühel on sõnum oma annetajatelt. Need väravad moodustavad tunneli, mida valgustavad romantilised laternad. Fushimi Inari tempel on palverännakute sihtkoht. Templi külastus pidavat andma kinnitust sellele, et su lootused ja unistused täituvad. Nii nagu Inarile pühendatud templites ikka, on ka siin toriide juures valvamas püstiste sabadega kivist rebasekujud, kellel on kaelas punased põllekesed.

Kui oleme oma matkarajalt tagasi, on kogu templikompleks tuledekumas ja kivilaternates on süüdatud maagilised tulukesed. Üks kaunis päev on taas lõpule jõudmas. Kuna meil on täna viimane Kyoto õhtu, siis võtame veel kord ette õhtuse jalutuskäigu Gionis ja käime toredas söögikohas nautimas mitmekäigulist õhtusööki. Tasapisi on meie väike seltskond sõbraks saanud ka pulgakestega, millega siin süüakse, kuigi mina olen meie seltskonnas ilmselgelt kõige andetum õpilane.

Lõbus seltskond õhtut nautimas ...

Hommikul naudime shinkansen’i sõitu Tokyosse. Rong teeb teel kolm peatust ja kahe tunni ning nelja minuti pärast jõuab pealinna, aga enne seda peaks vaatevälja jääma ka Fuji mägi. Niipea, kui mägi paistma hakkab, aktiveeruvad pea kõik reisijad ning hakkavad lumemütsiga mäge pildistama. See, et mägi end täies ilus näitab, polevat igapäevane nähtus. Kogu Jaapani ja Honshu saare kõrgeim tipp (3776 m) jääb Tokyost umbes saja kilomeetri kaugusele. Sajandeid on see olnud palverännakute sihtkoht ja seda mäge on peetud pühaks ning tema ikoonilise profiili võib ära tunda paljudel fotodel ja kunstiteostel. 

Fuji mägi

Teeme veel mõned ümberistumised ja jõuame hotelli lähistele. Me ei saa veel õieti navigeerimagi hakata, kui tuleb üks juhuslik noormees ja pakub oma abi. Ta võtab pikema jututa minu kohvri sangast ja hakkab kärmel sammul astuma, ise samal ajal kohalike käest teed küsides. Meil ei jää muud üle, kui talle järgi sibada. Umbes viie minuti pärast soovib ta meile hotelli ukse juures ilusat päeva ning läinud ta ongi, see meie hea haldjapoiss.

Sensō-ji templi sissepääsu juures

Ega siis suures linnas aega raisata ole. Paneme omad asjad hotelli hoiule ja seame sammud ajaloolise Sensō-ji templi juurde, mis on Tokyo üks värvikamaid ja populaarsemaid templeid. Legend räägib, et 628. aastal püüdsid kaks venda Sumida jõest välja halastusjumalanna Kannoni kuju ja kuigi nad panid kuju jõkke tagasi, tõusis see ikka ja jälle korduvalt pinnale. Järelikult tuli ehitada jumalanna tarvis tempel. Tempel valmiski 645. aastal ja on Tokyo vanim tempel.

Sensō-ji templi  juures on palju müügilette, mille ümer on tunglemas hulk rahvast.

Sensō-ji templi juures on alati rahvarohke.

Templi juurest on näha Tokyo Skytree (teletorn) ja nii me siis matkamegi selle suunas, et heita pilk linnale, kus elab üle 14 miljoni elaniku. Teletorn valmis 2012. aastal ja on 634 meetri kõrgune ning sellel on kaks vaateplatvormi (350 ja 450 meetri kõrgusel). Kui juba selline matk on ette võetud, siis on vaja ikka kõige kõrgemale pääseda. Nähtavus ei ole vist lubatud 100 km ja ka Fuji mägi jääb pilvede taha, kuid vaatepilt, mis siit igasse ilmakaarde avaneb, on vägev.

Vaade Tokyole

Varahommikul käime Tsukiji kalaturul ja maiustame värskete austritega. Tsukiji kalaturg on kuulus oma varahommikuste tuunikala oksionite poolest. Siin on üllatavalt värske õhk ja huvitaval kombel ei tuvasta nina kuidagi seda, et viibid kalaturul. 

Pirakas tuunikala ootab ostjat

Seejärel sukeldume Harajuku piirkonna kaubandusse ja päeva teisel poolel saame kokku minu noore sugulasega, kes siin juba ligi kümme aastat on elanud, õppinud, töötanud ja pere loonud. Kokkusaamiseks valime Shibuya ristmiku juures asuva Hachikō kuju. See on monument koerale, kes käis oma peremehel iga päev Shibuya rongijaamas vastas ja kui peremees 1925. aastal suri, siis koer jätkas oma tegevust veel kümme aastat kuni enda surmani. See liigutav lugu sai legendiks ja koera mälestuseks otsustati paigaldada monument.

Hachikō kuju ja kohe selle taga Shibuya ristmik

Shibuya ristmik on Tokyo kõige vilkam ristmik. Hinnanguliselt läbib seda ristmikku iga kahe minuti järel 1000–2500 inimest (päeva jooksul umbes miljon inimest).

Shibuya ristmik

Vaatamata suurele tunglemisele Hachikō kuju juures märkame sugulast raskusteta. Koos suundume shabu-shabu’t sööma. Restoranis on aega kaks tundi ja selle aja jooksul võivad külastajad nii palju süüa, kui jõuavad ning hind sellest ei muutu. Kõigepealt saab endale külmi ja magusaid suupisted valida pikalt laualt, mis on seina ääres. Seejärel tuuakse lauda kuumapott puljongiga, milles küpsetatakse õhukesi lihaviile. Niisamuti toob ettekandja lauda saket või õlut, just nii palju, kui tarvis. Kelnerile on ilmselt üllatav, kui palju valged põhjamaa mehed liha suudavad tarbida, aga niipea kui lihavaagen jälle tühjaks on saanud, on uus vaagnatäis kohal nagu havi käsul. Koos kokkamine on tore ja lõbus tegevus.

Hommikul seikleme taas rongidega ja sõidame Ueno piirkonda, kus asub imperaatori palee ja Jaapani Rahvusmuuseum. Meie võtame sihikule muuseumi. See on nii suur, et piirdume üksnes peamaja vanema aja kunstikoguga. On tõsiselt põnev ja väga huvitav väljapanek samuraide riietusest, gravüüridest, siidriietest, portselanist jms.

Kuna turistidel on alalõpmata tuli takkus, siis ka meil on täna veel plaane väga erinevaid, kuid jääme lõpuks selle juurde, et sõidame Ashikagasse, kus asub suur lillepark (Ashikaga Flover Park). Siin toimub parajasti visteeria festival. Visteerial, nagu heal lapsel ikka, on ka mitu nime, ja nii tuntakse teda ka kui Hiina sinivihma või rippuba, jaapanlased kutsuvad teda aga Fuji puuks. 

Suured visteeriapuud on siin kenasti toestatud.

Ei oleks eluseeski uskunud, et need puud nii suured, vanad ja võimsad võivad olla. Vanimad puud on ligi 160 aasta vanused ja kokku on siin neid puid 350 tükki (enamus ikka nooremad puud), pikim rippuvate õitega tunnel on ligi 80 meetrit pikk. Pargi territoorium on 94 000 m² ja igal aastal külastab seda enam kui 1,5 miljonit inimest. Valged, roosad või lavendelsinised õitekobarad liiguvad majesteetlikult tuules. Puude lähedusse on paigutatud toolid, et inimesed saaksid kuulata klassikalist muusikat. Pargis on külluslikult õitsvaid asaleasid (väidetavalt 5000 põõsast) ja ülipalju rododendroneid. 

Asalead ja rododendronid Ashikaga lillepargis

Niisamuti on peenardel palju kõiksuguseid teisi õitsvaid lilli ja tiigi peale on paigutatud lillepüramiidid, mille juurde viivad laudteed. Ümberingi sebib ka siin megapalju inimesi, kes kõik tahavad seda ilu oma telefonidega jäädvustada. Samuti on palju söögikohti, mille juures käib vabas õhus grillimine ja küpsetamine. Oleme lummatud meid ümbritsevast õiteilust.

Tegemist ja uudistamist on palju ja nii juhtubki, et kätte on jõudnud viimase Tokyo poole suunduva rongi väljumine. Perroonil on rahvast nagu laulupeol ja esmapilgul tundub, et rongile me kohe kindlasti ei mahu, aga siis toimub see, mida varem raamatust lugenud olen – tuleb valgetes kinnastes jaamakorraldaja ja lihtsalt lükkab meid jõuga rongi uksest sisse. 

Härra jaamakorraldaja

Sees olles tehakse kõigile parasjagu ruumi. Kõik reisijad on nagu silgud pütis ja seetõttu ei ole ka kinnihoidmiseks vajadust. Miski ime läbi saavad inimesed isegi peatustes väljuda ja meiegi hingame kergendatult, kui liigume juba järgmise rongiga hotelli suunas.

Tokyo pilvelõhkujate vahel jääb ruumi ka lilledele

Perenaine viib kassid Tokyos jalutuskäigule.

Hommikul lahkume Tokyost ja sõidame Nagoyasse, sest jäänud on vaid kaks viimast puhkusepäeva enne tagasilendu. Täna vaatame Nagoyas ringi ja kõõritame, nii et kaelad kanged, ikka pilvelõhkujate katuste poole, sest templeid ja kindlusi oleme juba piisavalt näinud. Muude tegemiste käigus teeme endale selgeks, kuidas hommikul Nagashima onsen’i sõita, et seal siis terve päev oma keha eest hoolitseda. Onsen’is käik on taas tõeliselt mõnus elamus ja tundub, et see viimane on ka kõige ägedam, kus me siin käinud oleme. Tuledesäras Nagoya jääb südamesse ja kurb on lahkuda.

Need kassikesed pidavat õnne tooma ja kui tal käpa all kuldne münt on, siis  ei tule ka rahast puudus.

Reis tõusva päikese, samuraide ja geišade maale oli kindlasti üks eriliselt meeldejääv ettevõtmine. See jättis jälje meie maailma avastamise rännuteele ja nüüd kodus olles on sedasi, et niipea kui matcha latte on tassidesse valatud, kipub hing ikka ja jälle Jaapanisse tagasi.

Matcha latte mekib alati eriliselt hästi.

Loe lisaks:

https://www.drogerii.ee/blogi/joome-terviseks-isemoodi-matchat-ja-rohelist-teed

Väga hea ülevaate geišade kultuurist annab Arthur Golen'i raamat „Geiša memuaarid“ . Tore, südamlik ja informatiivne on ka Merike Villardi raamat  „Värav hingede maailma” , mis käsitleb põhjalikult Jaapani Shikoku saare palverännutee läbimist. Kindlasti võiks lugeda raamatut Kaido Höövelsonist, mille on kirjutanud  Einar Ellermaa ja Inge Pitsner „Baruto.Rääkimata lood”. Palju toredat Jaapani kohta pajatab ka Maeret Nuke oma raamatus „Minu Jaapan”.