Vaade Lissabonile São Jorge kindluse müürilt

Meie teekonna esimene lend viib meid Riiast Bergamosse. Ööbime lennujaama lähedal, et varahommikul Lissaboni poole teele asuda. Hommikused kolm lennutundi kaovad kiiresti ja peagi laiutab meie all Lissabon oma äratuntavate vaatamisväärsustega. Põnev on, sest ees on ootamas midagi uut…

Lennujaamas keerleb pagasilint, aga mida ei tule ega paista ka tulemas, on meie pagas. Kõik meie lennul olnud reisijad on juba lahkunud… Eriliselt rõõmsaks ei tee ka teadmine, et ujumisvarustus on ettenägelikult käsipagasisse pandud. Silme ees kangastuvad juba Saturni rõngad, mis legendi kohaselt olevat moodustunud lennureisidel kaduma läinud pagasist. Jätan abikaasa ootusärevalt sellesama pagasilindi juurde ja leian tee kadunud pagasiga seotud küsimustega tegeleva ametniku manu. Ametnikust proua naeratab lahkelt ja teatab, et mingi arusaamatuse tõttu ringleb meie pagas lennujaama teises otsas uhkes üksinduses. No soh, vähemasti pagas on käes ja nüüd proovin kahe tüseda spordikotiga manööverdades inimhulgas tagasitee leida optimistliku abikaasani, kelle arvates on arusaamatu, miks peab alati nii palju kodinaid kaasa vedama. Oi kui suured silmad ta teeb, kui ta mind võidukal sammul kottidega lähenemas näeb. Järgmisena tuleb leida autorendifirma, kus meil broneering on tehtud. Aga ka see asi ei edene meil kuidagi, sest mida ei ole, seda ei ole. Lõpuks küsime suvalisest rendifirmast, kust me oma firma leiame ja saame vastuseks, et neil ei olegi letti, vaid nende töötaja lehvitab sildiga saabuvate reiside väravas. Mis siis ikka, seame sammud väljapääsu poole, aga ka seal ei ole meie sildiga poissi. Küsime siis lootusrikkalt ühelt teiselt sildiga poisilt, kas ta teab midagi meie rendifirmast… Jah, ta teab, aga meie poiss on juba ära läinud ja kusagil parkla avarustes liikumas… No muidugi, kust ta pidigi teadma, et meil oli vaja oma pagasit otsida. Kuid noormees, kelle poole pöördume osutub väga abivalmiks. Ta suskab oma sildi mulle pihku ja kihutab terminalist välja ja umbes kümne minuti pärast on ta meie poisiga tagasi. Läks õnneks, et ülejäänud päeva tundmatu rendifirma sildiga lennujaamas sehkendama ei pidanud. Kuigi tööülesannetesse oleksin ma ilmselgelt loovalt suhtunud. Nüüd selgub, et meie rendifirma sõidutab väikebussiga oma kliendid kusagile äärelinna, et neile autod kätte jagada. Veel üks pikk järjekord ja võimegi end kübe iseseisvamalt tunda. Navi sisse ja suundume kesklinna suunas oma külaliskorterit otsima.

Kuna Portugalis on üldine tava, et öömajale pääseb alates kella kolmest pärastlõunal, siis on meil eelnevalt kokkulepitud varajane kohtumine korteri peremehega, kes on pensionil olev õpetajahärra ja pärit Assooridelt. Kuuldes, et ka meil on plaan mõne päeva pärast Assooridele minna, on ta silmnähtavalt rõõmus ja teeb ettepaneku minna koos kohvile ja koogile. Mis meil saabki olla selle vastu, et teada saada, kust tuleb osta värsked saiad, leivad ja koogid hommikusöögiks ja kus tuleks õhtust süüa koos kohalikega, et maksta õiglast hinda… Joome kohvi, sööme kooki ja juttu jätkub kauemaks… Olles nüüd veidi targemad kohalike olude suhtes, kõmbime mäest alla, et tutvuda selle ajaloost läbiimbunud linnaga. Kuna kõige lähem vaatamisväärsus on Belémi torn, siis seamegi sammud Tejo jõe kaldale.

Pikk järjekord roomamas Belémi torni suunas

Kunagi ehitati see kaitsetorn Tejo jõe kaldast umbes 200 meetri kaugusel olevale saarele, kuid nüüdseks on jõe ja saare vahelist ala kuivendatud ja kindlusrajatis on kaldast vaid väikese sillaühenduse kaugusel. Nagu ikka lookleb kassade ees kultuurihuvilistest mitu pikka järjekorda. Need järjekorrad ei liigu aga paraku kohe üldse paigast ja jääb mulje, et töötajad kassades on kas kuumarabanduse saanud või koju lõunauinakut tegema läinud. Igatahes on meie ees prantslannad sedavõrd frustreeritud, et lähevad käsipidi kallale teadmata päritolu turistidele, keda kahtlustavad järjekorras ettetrügimises. Kibekähku tuleb arusaamatust lahendama ja osapooli lahutama politsei. Oleksime vist loobunud järjekorras seismisest, kui ei oleks seda tasuta tsirkust vaatama jäänud. Lõpuks oleme tornis sees, aga kuidagi lahja on see paljukiidetud ajaloomälestis. Tundub,et meie ootused olid suuremad pärast nii pikka ooteaega. Teeme mõned pildid ja suundume üle platsi Hieronymuse kloostrit kaema. Seekord ei tule meil pettuda. Kirikulöövi sihvakad sambad on toredasti kaunistatud ja toetavad uhket võlvlage, suurejoonelised vitraažaknad on värviküllased ja heidavad rohkesti värvilist valgust ruumi sisemusse. Siit leiab maadeavastaja Vasco da Cama, poeet Luis de Camõesi, kuningas Dom Sebastião I ja Portugali printsi Henrique Meresõitja hauad. Neil kõigil on Portugali kultuuriloos oluline koht. Jalutame veel kaldapealsel avastusretkede auks püstitatud monumendini, mis rajati 1960. aastal Henrique Meresõitja 500. sünniaastapäevaks, kuid liftiga monumendi tippu sõidust loobume. Tulikuum õhk ja päike on meie jõuvarud olematuks kuivatanud. Tunneme, et nüüd on küll päramine aeg kusagil taas maha istuda ja keha kinnitada. Jalgu järgi vedades rühime kodule lähemale ja leiame mõnusa kohakese, kus koivad välja sirutada. Küsime baarileti taga teenindajalt, kas sel kellaajal süüa saab ja istume oma külmade jookidega välja päikesevarju alla mõnulema. Möödub umbes tunnike, kui ähmi täis baarimees meie laua juurde tuleb ja ütleb ausalt, et unustas meie tellimuse sootuks ning küsib, kas oleme veel valmis nii umbes pool tundi ootama. Saanud meiepoolse nõusoleku, kiirustab ta üle platsi asuvasse lihapoodi ja saabub sealt, poekott näpuotsas, jooksujalu tagasi… Vähem, kui poole tunni möödudes jõuavad meie laule kaks hiiglaslikku taldrikut säriseva grilllihaga. Portsud on sedavõrd suured, et jääb tunne nagu hakkaksid Kalevipoeg ja Linda pruukosti võtma. Selge see, et enne homset pärastlõunat ei ole meil asja toitlustusasutustesse. Ostame lähimast poest suure paki veepudeleid ja mõned puuviljad ning suundume rahulolevatena koju sündmusterohkest päevast välja puhkama.

Hommik on imeilus nagu ikka südasuvisel ajal lõunamaades. Tänane plaan näeb ette võtta ette jalutuskäik São Jorge kindluses, tutvuda Lissaboni katedraaliga (Basílica de Santa María la Mayor de Lisboa või lihtsalt o Sé de Lisboa) ja külastada akvaariumi (Oceanário de Lisboa). Kindluse vallutas mauridelt Portugali esimene kuningas, kes rajas siia ka oma residentsi. Kuid kahjuks jäi ehitis sajanditeks unustusse ning alles 1938. aastal renoveeriti see uuesti tänapäevasel kujul. Kõrgelt ülevalt avanevad ilusad vaated linnale ja boonusena võib kindluse välismüüride ääres kuulata muusikute meeleolukaid ülesastumisi. Katedraali peetakse aga linna vanimaks ja seda on maavärinate tõttu mitmeid kordi taastatud ja ümberehitatud vastavalt parasjagu moes olnud arhitektuurivooludele. Katedraalis on tõepoolest väga hämar, et mitte öelda suisa pime , sest vähesed valguskiired sisenevad läbi värvikireva roosakna üksnes pärastlõunal. Alfama linnaosa oma kindluse ja kirikuga on tore piirkond jalutamiseks.

Maja välisfassaad Alfama linnaosas

Muide Tripadvisor on Oceanário de Lisboa nimetanud kolmel aastal maailma parimaks akvaariumiks. Siin saab elamuse, mida niipea ei unusta. Oleme käinud paljudes akvaariumites üle maailma, aga Lissaboni oma on kindlalt üks parimatest. Väidetavalt elab siin umbes 8000 mereelukat, alates haidest ja raidest ning lõpetades korallide ja meresaarmatega. Uudistamist jätkub siin tundideks ja rõõmu tunnevad sellest nii suured kui väikesed külastajad. Kuna päev on veel noor ja koju minna veel ei taha, siis vaatame üle ka väga toreda Tõllamuuseumi (Museu Nacional dos Coches).

Oleme lummatud ülikülluslikest kulla ja karraga kaunistatud hobusõidukitest ja tunneme mõttes kaasa neile, kes nendes sõidukites reisima pidid. Kitsad jalavahed tänapäeva lennukites on lausa luksus nende askeetlike tingimuste kõrval, kus iga kivi ja teekonarus oli tunda läbi keha tagumise poole. Välja on pandud ligi viiskümmend eriilmelist tõlda, mis olid mõeldud nii kroonitud peade ja paavstide, kui ka lihtsurelike vedamiseks. Nende seas on postitõldu, kiirabiteenuseid osutanud tõldu, surnute jaoks mõelduid ja usulise protsessiooni tarvis valmistatuid sõiduriistu.

Uut päeva alustame autosõiduga Sintrasse. Teeäärsed vaated on imeilusad. Sintra tänavad on aga ülerahvastatud ja parkimiskoha leidmine osutub lihtsalt võimatuks. Seepärast otsustame vaatama minna hoopis lähedal asuvat Quinta da Regaleira lossi ja aeda.

Quinta da Regaleira loss ja aed

Loss ja selle aed on selle ekstsentrikust omaniku poolt loodud väga fantaasiaküllastena ja kindlasti tasub siia tulla. Meile piisab täielikult Sintra losside eemalt vaatamisest ja miskit ei jää hinge kriipima. Jätkame oma teekonda rannikule, et ära käia Cabo de Roca neemel, mis on Mandri-Euroopa kõige läänepoolsemaks tipuks.

Cabo de Roca neem

Üle majesteetlike kaljude puhub siin selline tuul, et juuksed on pealael püsti nagu punkaril ja kui oleks seelikut kandnud, siis oleks pidanud tegelema ainult selle allakiskumisega, ja ikkagi ei oleks pääsenud aluspesu väljanäitusest. Tore on siin looduse stiihiat tunnetades jalutada, kuigi pisut kõhe on ka, sest temperatuur on kümmekond kraadi madalam kui linnas. Õhtu lõpetame grillitud sardiine süües. Need on head, aga kodused suitsurääbised on kindlalt paremad.

Palacio Nacional de Queluz asub Lissabonist lühikese autosõidu kaugusel.

Palacio Nacional de Queluz

See palee oli algselt ehitatud kuningapere suviseks puhkepaigaks ja oli ka kuninganna Maria I diskreetne vangistuspaik ajal, mil ta kannatas vaimuhaiguse käes. Kuid pärast Ajuda palee hävimist tulekahjus 1794. aastal sai Queluzi paleest kuningapere ametlik elukoht. Seda oli see kuni kuningapere põgenemiseni Brasiiliasse 1807.aastal seoses Prantsuse okupatsiooniga. 1934. aasta tulekahju hävitas kolmandiku palee sisemusest, kuid nüüdseks on loss restaureeritud ning rohkete skulptuuridega aed kenasti korda tehtud. Nii nagu ühes korralikus lossiaias olema peab, on siingi Neptuni purskkaev, väikese paadisõidu tarvis azulejo’dega kaetud kanal ja geomeetrilisi mustreid järgivad peenrad kirevate lilledega. Lossi ühte tiiba kasutatakse välisriikide riigipeade külalismajana. Siin on näha nii endiseaegset luksust, kui ka tunda omaaegset ajastule vastavat maalähedast idülli. Võrreldes teiste kuninglike lossidega on siin kõik pisut väiksem ja kuidagi kodusem. Pärastlõunal jalutame veel Lissabonis mööda vanalinna tänavaid ja imetleme värvikirevaid azulejo’dega kaetud maju. Azulejo on maalitud tina-glasuuritud keraamilistest plaatidest pilt, millega kaunistatakse Portugalis, Hispaanias ja Põhja-Aafrikas nii erinevate ehitiste siseruume kui ka välisfassaade. On hämmastav, kuidas nende kirevad mustrid igasugustes ilmastikutingimustes vastu peavad. Sageli kujutavad terveid seinu katvad azulejo’d tähtsaid sündmusi, mis aegade hämaruses aset on leidnud, ja omavad seega ka olulist kultuuriloolist väärtust.

Varahommikune lend viib meid nädalaks Assooride suurimale saarele São Miguelile.

Ponta da Ferraria

Põnev on vaadata, kuidas saarte rühm hakkab pilvede vahelt paistma ja ookeanilained valgeks laintevahuks murduvad, enne kui mühinal rannale pahisevad. Ponta Delgado lennujaamast saame kätte rendiauto, mis sel korral on sama mõõtu nagu tellitud - normaalmõõtmetes ja mitte suur nagu merekonteiner. Kuigi meie peatuskoht on suhteliselt lennujaama lähedal ja silmaulatuses nähtav, ei tähenda see veel seda, et sinna miski otsetee läheks. Kohale jõudmiseks tuleb keerutada kummalisi sikk-sakke tehes edasi-tagasi paar-kolm kilomeetrit. Peatume suuremat sorti villas, mille perenaine üürib välja oma elamisest umbes kuut või seitset tuba. Kui ma kööki külmkappi toidukraami panen, rõõmustab perenaine siiralt, öeldes et nii suurt kingitust ei oleks vaja teha olnud… Olen esialgu kergelt öeldes pisut hämmeldunud, sest perenaise jaoks oli mul tegelikult hoopis midagi muud kaasa võetud ja söögikraam oli mõeldud meile endile hommikusöögi valmistamiseks. Kuid kui kingitus, siis mis seal ikka. Tube siin ei lukustata, sest perenaine ei saavat muidu elamist kraamida. Elamist tutvustades annab ta teada, et tema majas keegi ise süüa ei tee, vaid kolm korda nädalas korraldab perenaine külalistele õhtuse söömapeo ja paneb lauale kõike, mida külalised ise on kaasa toonud, ja enda poolt veel lisaks grillitud kana, liha või pajaroa ja ohtrasti veini. Majaemanda poolt määratud õhtutel koguneb välja terrassile laua ümber kirev seltskond erinevatest riikidest pärit turiste ja muidugi ka majaproua lähikondsed Portugali mandriosast. Limpsin veini juua ja vaatan, kuidas märjad rätikud laperdavad õues tuule käes ja tüsedusele kalduv kirju kass sebib jalgade vahel ning norib silitusi. Minu esialgne veidi häiritud enesetunne asendub tasapisi koduse sundimatu olemisega… keegi ei ole ülesmukitud ega liialt peen, lobisetakse ja juuakse veini nagu perekonna suvisel kokkusaamisel maakodus.

Ponta Delgado tänavapilti ilmestavad valged majad, mille aknaid raamib must laavakivi. Ka majanurgad on esiletoomiseks laotud mustast laavakivist.

Ponta Delgado valged majad

Jalakäijate tänavaid katavad uhked mosaiikpinnad ja kõikjal valitseb kord ja puhtus. Silma jäävad vanad valgeks värvitud telefoniputkad, millesse on pandud riiulid kasutatud raamatutega.

Väärt raamatuid ei saa ju ometi ära visata...

Nii, nagu Portugali mandriosas, hakkab ka siin silma, et kirikutes on altarimaalide asemel peenelt nikerdatud värvikirevad kujukesed, mis kujutavad piiblist tuntud lugusid ning võib öelda, et kullaga ei ole samuti mitte koonerdatud. Eks omal ajal voolasid siia asumaadest kullalastid ja tundub, et pühakojad on kõige suurema noosi endale napsanud.

Teeme väljasõidu Ponta da Ferrariasse, et käia ujumas. Süsimust laavamaastik, mille keskel haljendavad erkrohelised rohututid ja mõned põõsad, tundub ebareaalselt kosmilisena. Eks me oleme seda laavamaastikku ennegi näinud, aga siin, ookeani kaldal mõjub see teisiti. Laskume treppidest alla kaldale, kus väikeses lahesopis on piiratud ala ujumiseks. Hämmastab, kuidas inimesed saavad pikutada nõelteravatel kaljudel, endil veel nii rahulolevad ja lõõgastunud näod peas. Jääb mulje, nagu oleks siin etendust andmas terve trupp fakiirivoodil pikutajaid. Meie torkame varbad kummisussidesse ja käime nendega ujumas, aga pikutamist laavanõeltel ei võta me isegi jutuks.

Trepist vette ja oledki ookeanis...

Nii vahva on siin ookeani põhjas näha kivide vahel neidsamu värvilisi meriroose ja kalu, keda nägime mõni päev tagasi Lissaboni akvaariumis. Ookean tekitab aukartust ja ega keegi piirete vahelt väljapoole ujuma kipu.

Edasi viib tee meid Lagoa das Sete Citades juurde. Selle järve üks osa on helesinine ja teine pool smaragdroheline. Loodus meie ümber on lopsakas.

Lagoa das Sete Citades

Ümberringi kasvavad puud, millele nimegi ei oska anda, aga sõnajalapuud, mis kasvavad nelja kuni viie meetri kõrguseks, tunneme teiste seast ilmselgelt ära.

Veidi maad autosõitu ja meid meelitab üks matkarada, mis raja alguses on lai, nagu saaks seda mööda ka autoga sõita, kuid õnneks on meil oidu, et sellest hullust mõttest loobuda, sest tegemist on kaldeeraga (vulkaanilise kraatri servaga), mille serv ikka väga kitsukeseks läheb ja kus autoga kohe kindlasti ei oleks saanud sõita, ei ümber keerata ega ka mitte tagurdada. On seda siis vaja, et ripud autoga maa ja taeva vahel nagu kosmonaut… Kogemused õpetavad, sest alles see oli, kui me Korful tundmatus külas majade vahele kinni jäime ja sealt napilt terve autoga tulema saime.

Hommik äratab meid linnulauluga. Täna võtame sihikule Caldera Vehla, et kuumaveeallikates mõnuleda. Teede ääri kaunistavad lopsakad sinised ja valged hortensiad ning nende vahel rõõmustavad silma erkoranžid kaeralilled. Kusagil taamal söövad lehmad.

Tervel saarel võib näha teeääri kaunistamas suuri hortensiaid

Oleme eelnevalt netist lugenud kellegi portugallase kommentaari, et seal kuumaveeallikate juures lausa röövitakse inimesi päise päeva ajal, sest küsitakse liiga kallist piletiraha. Oleme üsna veendunud, et hind on krõbe, aga mis siis ikka, kord elus võib ju seda endale lubada… Kui me siis kohale jõuame ja piletirahaks küsitakse ainult kaks eurot inimese kohta, oleme rabatud ja üsna kõnevõimetud. Kui odav see piletiraha veel saanuks olla, et kohalik end häirituna ei tunneks? Läbi linnulaulust kaikuva metsa viib allikateni korrastatud ja puhas matkarada. Palju on näha ka looduspargi töötajad, kes on valmis erinevaid probleeme lahendama – näiteks, kui mõni kirjaoskamatu peaks siltidest ja tõketest hoolimata tahtma solgutada käsi keevas allikavees või kui keegi peaks libastuma ja vajama abi. Igatahes on siin sõnajalapuude vahel taevalikult mõnus end leotada, kosest langev soe vesi masseerib õlgu ja ehtne linnulaul lõõgastab (ei tule plaadi pealt nagu koduses spaas).

Caldera Vehla

Hoiatav silt Caldera Vehla looduspargis

Caldera Vehlas pahiseb kosest mõnusalt soe vesi

Hommikupoolik kenasti sisustatud, suundume Lagoa do Fogo juurde. Järv on vapustavalt kaunis, aga arusaamatul moel kogunevad taevasse, ei tea kust tulnud pilved, mis matavad enda alla kõik. Taevast hakkab tulema tihedat uduvihma ja nähtavus on nullilähedane. Ootame ligi tunni, aga pilved ei haju kuhugi. Lootust ümber järve matkata ei ole ka mitte mingisugust (matkarada on umbes 13 km). Otsustame järgmisel hommikul tagasi tulla. Nüüd saame teada, et see peabki nii olema, et umbes keskpäevaks kogunevad siin taevasse pilved, millest vahel tuleb sademeid ja vahel mitte, aga pilved on alati platsis ning järve kohal on pilvedest pannkook, mis enne hommikut kuhugi ei haju.

Lagoa do Fogo

Parque Terra Nostra oma ookerkollase termaalveebasseiniga on saare üks populaarsemaid turismiobjekte, mis asub Furnases ja on umbes 45-minutise autosõidu kaugusel Ponta Delgadost.

Parque Terra Nostra

Ümber basseini laiutab 12,5 hektari suurusel alal imeline botaanikaaed, millel on vanust üle 200 aasta. Sissepääs on tasuline ja maksab kaheksa eurot täiskasvanutele ja lastele poole vähem. Lunastanud sissepääsu, võid siin veeta kogu päeva. Meie käisime siin kahel päeval tervist kõpitsemas ja taimeilu nautimas. Mõnes aia piirkonnas oleksid nagu haldjate metsa sattunud, teisal aga nagu Taimaale palmipadrikusse…

Parque Terra Nostra aiad pakuvad silmarõõmu

Parque Terra Nostra aedade palmisalu

Igatahes väärt koht, kuhu tulla aega veetma. Juhul, kui päevastest kümblemistest Terra Nostra basseinis väheks jääb, on Furnases ka termaalveega vabaõhubasseinid (staadioni lähedal), mis on hiliste õhtutundideni avatud. Sinna pääseb kümneeurose piletiraha eest… Kuna saar on väike ja termaalveed on peamine atraktsioon, siis käime siingi ühel õhtul väsinud jalgu puhkamas ja veemõnusid nautimas.

Termaalveega vabaõhubasseinid Furnases

Kus iganes sa siin metsa kohal aurusammast näed, võid kindel olla, et kuumaveeallikad on läheduses. Erilist vaatepilti pakub muidugi Caldeiras Vulcãnicas. Siin podiseb kümneid allikaid, mis pakuvad toredat vaatepilti. Mõne allika servad on väävlist ookerkollased, teisel jälle rauaküllusest korallpunased, mõne teise servad on aga kaltsiumsooladest lubivalged. Oleksime nagu sattunud tõelisse nõiakööki või põrgu eeskotta.

Caldeiras Vulcãnicas

Furnase järve ääres on aga kuumaveeallikad, milles kohalikud restoranid küpsetavad oma pajarooga. Igal söögiasutusel on oma nimetahvliga auk, kuhu toit küpsema pannakse ja mis pealt kaanega kenasti kaetakse.

Siia auku pannakse suur pada pajaroaga

Uskumatult ilus on ujuda metsaga ümbritsetud Lago do Congros, mille vesi on karastavalt 

jahe ja selge.

Puude vahelt paistab Lago do Congro

Metsaalune Lago do Congro  juures

Metsaalune Lago do Congro juures

Kauneid vaateid pakub ka Miradouro da Ponta Sossego ja Povoacão.

Miradouro da Ponta Sossego

Ookeanis saab ka nii ujuda, et lained pahisevad basseini

Vaade maastilule...

Kindlasti ei tohiks unustada käia vaatlemas ookeanil delfiine ja vaalu. Meil õnnestub näha kašelotti ja erinevaid delfiine.

Kašelott sukeldumas...vaid hetk ja ainult saba on näha

Eraldi saab soetada tuuripileti koos delfiinidega ujumiseks. Hindame kalipsode suurust ja saame teada, et meile parajaid valikus ei ole ja kahetsustundega jätame äri pooleli. Hiljem näeme sadamas gruppi õnnelikke eestlasi, kes on kõik kenasti kalipsodesse topitud ja ootavad oma võimalust. Tõsi on aga see, et nende seas ei ole ühtegi ligi kahemeetrist ega ka pisut ülekaalulist tegelast…  Võimalik on käia ka uudistamas Euroopa ainsat teeistandust. Meil jäi see tegemata, sest kord sõitsime õigest teeotsast mööda ja siis jälle oli aeg hiline või sootuks päev, mil ekskursante vastu ei võetud. Ju pidi see siis nii minema.

Õhtuti on Ponta Delgados avatud loendamatud restoranid, kes kõik püüavad oma prae suurustega naaberasutusi üle trumbata ja nii juhtub, et jõuame pärast pirakat õhtusööki vaarudes koju ja uksel tervitab perenaine, kes peab isiklikuks solvanguks, kui sa tema korraldatud peol ei suuda süüa… no kui süüa ei suuda, siis veini mahutamine ei tohiks küll probleemiks osutuda…

Õhtusöök kahele...oleks teadnud prae suurust, siis oleks supi ja magustoidu jätnud tellimata.

„Võta klaasike, sa näed nii väsinud välja. See teeb sulle head!“, lausub perenaine kelmikalt itsitades ja surub meile klaasid pihku.

Päevad mööduvad ülimalt kiiresti ja juba ongi see hetk, kui perenaine ajab end poole öö ajal üles, et meile kohvi ja saiakesi pakkuda ning seejärel kallistuste saatel teele saata. Oleme pisarateni liigutatud. Meid aga ootab ees veel kaks nädalat avastusretke mööda imelist Portugali.

Võtame Lissaboni lennujaamast auto ja suundume Obidose linnakest kaema. See linnake oli endistel aegadel kuninga pulmakink oma vastkositud kuningannale.

Obidos ei kurdeta turistide vähesuse üle

Siin on meiesuguseid turiste ikka väga palju. Kõik kõnnivad pead kuklas või pilk kaugusse suunatud, ning koperdavad teineteisele otsa, et siis seejärel loendamatutesse suveniiridega kauplevatesse poekestesse hajuda või kohvikutesse laua taha potsatada. Kohalikud vanamehed on kogunenud plataanipuude alla ilmaelu arutama ja nad justkui ei märkakski ümbritsevat saginat. Linnakest piirab imposantne linnamüür, millel hulljulged vanatädid ukerdavad ja pilte teha vohmivad. Leiame ägeda fado musikat müütava poekese ning teeme meiegi oma väikese sisseostu. Fado on Portugali rahvalik muusikastiil, mis on pisut nukker ja räägib enamasti õnnetust armastusest ning lauljateks võivad olla nii naised kui mehed. On olemas Lissaboni faado stiil ja ka Coimbra fado, mille vahel asjatundmatu vahet ei tee. Igatahes võib fado lauljaid kuulda õhtutundidel baarides ja restoranides ja see läheb nii kohalikele, kui ka turistidele vägagi korda. Mainida võiks seejuures, et piletihinnad ei ole just väga odavad.

Liigume põhja suunal edasi ja teele jääb imeline Alcobaça klooster. See on esimene gooti stiilis ehitis Portugalis ja rajatud on ta mauride üle võidu saavutamise auks.

Alcobaça klooster

Kloostri ja kiriku kompleksi peetakse  Portugali suurimmaks keskaegseks mälestiseks ja see on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Nagu ikka ehitati ja kaunistati kirikut mitmete sajandite jooksul enne, kui ta lõplikult valmis sai, ning alles 18. sajandil lisati sellele barokk fassaad. Kirikust leiab ka kuningas Pedro I ja Dona Inês de Castro sarkofaagid, mis meenutavad nende traagilist 14. sajandi armastuslugu.

Äärmiselt kaunis on ka Batalha klooster (Mosteiro da Batalha), kuhu me jooksujalu siseneme, et näha ka vahtkonnavahetust igavese tule juures... See on dominiiklaste klooster, mille rajamist alustati 1385. aastal, et tänada Neitsi Maarjat Portugali võidu eest kastiilaste üle Aljubarrota lahingus.

Batalha klooster

See on ühtlasi ka kuninglik matmiskirik, mille ehitamiseks kulus enam kui sajand. Lõpptulemus on väga valgusküllane, õhuline ja uhkete vitraažakendega.

Päikesevalgus sätendamas läbi vitraažakende Batalha kloostris

Õhtutundidel jõuame Aveirosse, kuhu jääme päris mitmeks päevaks, et selle ülimalt armsa linnaga lähemalt tutvust sobitada ja teha siit väljasõite lähiümbrusesse. Aveiro oli juba iidsetel aegadel tuntud kui soolatootmise linn ja seepärast oli ta ka õitsval järjel. Alates 1435. aastast peetakse siin populaarset märtsilaata. Linna geograafiline asend jõe ääres on aidanud sel püsida ja kasvada. 16.–17. sajandil toimunud suured tormid kuhjasid jõesuudmesse suure liivavalli, mis lõikas sadama merest ära ja tekitas suure rannikujärve. Alles 1808. aastal ehitati hollandipärane kanalite ja sildade süsteem, mis linna taas ookeaniga ühendas. Tänapäeval kutsutakse Aveirot Portugali Veneetsiaks ja seda eelkõige kanalite ja isemoodi moliceiro paatide tõttu. Moliceiro paate kasutati vetikate (portugali keeles moliço) kogumiseks.

Moliceiro paadid

Tänapäeval on need kõveraninalised värvikirevad paadid lookas mitte vetikatest, vaid turistidest. Vanalinna majad tuletavad meelde endisaegset jõukust ja on väga hästi korras ja renoveeritud.

Lühikese autosõidu kaugusele Aveirost jääb Costa Nova oma vahvate triibuliste majade ja ookeaniäärse rannaga. Tihtilugu on just Aveirot reklaamimas Costa Nova idüllilised majad, jätmaks vale mulje Aveirost. Eks meiegi läksime selle õnge. Küsisime oma korteriperenaiselt, kus asuvad need triibulised majad, aga tema kehitas õlgu ja ütles, et siit te neid ei lea.

Costa Nova idüllilised majad

Costa Novas saab jalutada mööda laudteed liivadüünidel, käia jõudu katsumas metsiku jõuga rannale pahisevate ookeanilainetega, lesida rannaliival või valida lõputu hulga restoranide hulgast välja oma lemmik, et siis toitu nautides ümbritsevat melu jälgida. Igal juhul on meeleolukas puhkepäev jälle tagatud.

Costa Nova rand

Coimbra on põnev ja mitmekesine. Teeme siin ekskursiooni ajaloolistes ülikoolihoonetes ja kaeme vägevat raamatukogu, loodusmuuseumit ja ülikooli kabelit… Aega oleks vaja rohkem, sest palju põnevat jääb vaatamata.

Coimbra ülikoolil on sajandite pikkune ajaligu

Uue päeva hommikul sõidame vaatama Palácio Hotel do Buçacot, mis asub keset liigirikast Buçaco metsa. Selles metsas kasvab üle 700 puuliigi ja mets ise on portugallaste jaoks lausa müütilise tähendusega. Kunagi kuulus see mets benediktiini munkadele ja seetõttu ei olnud naistel siia asja. Palace Hotel do Buçaco on aga ehitatud kuningale, kes seal isegi ööbinud ei ole.

Palácio Hotel do Buçaco

Hoone on silmapaistva arhitektuuriga ja on üks maailma ilusamaid ajaloolisi hotelle. Silm puhkab sini-valgetel azulejo’del, millel on kujutatud Portugali kuulsusrikast ajalugu ja legende. Siseruumides katavad seinu Portugali meistrite suuremõõtmelised maalid.

Meie Porto külaliskorter asub vanas ajaloolises majas, aga paraku selle viimasel viiendal korrusel. Mööda kitsast treppi kotte vedades kirun ennast esimest korda, et miks küll oli vaja kõike neid asju kottidesse pakkida, sest umbes pooli neist ei ole siiani vaja läinud. Liiati asub ka parkimismaja, kuhu auto sai jätta, tubli 500 meetrit allamäge, mis tähendab, et kotte tuli rataste klõbinal vedada ülesmäge ja nüüd siis veel see kipakas trepp ka veel takistuseks ees. Hommikul värskelt pressitud mahla tehes käivitub mahlapress nagu kosmosesüstik, ning kõik ümbruskonna neljajalgsed hakkavad selle peale kas haukuma või kräunuma… Muidu ei ole elamisel viga miskit, siseõue avaneb meeldiv vaade ja kui oleks uudishimulik, siis oleks ka naabrite tegemised kenasti valvsa pilgu all. Porto on kuulus turismilinn ja seda mitte asjata, kuna ta pakub suurepäraseid võimalusi silmaringi avardamiseks. Linnas on kuus silda, millest tuntuim on Dom Luis I sild. See 400 meetrit pikk sild ühendab omavahel Ribeira ja Gaia linnaosa.

Ribeira kaldapealne ja taamal jõe teisel kaldal Gaia linnaosa

Gaias asuvad kuulsad portveini sadamakeldrid ja neid on seal lausa seitseteist. Jalutage, kaart näpu vahel ja valige endale meelepärane, ning püüdke mitte langeda turistilõksu (kohta, kus jooke tasuta pakutakse), sest neis ei ole pakutavatel jookidel iseloomu ja maitse on mittemidagiütlev. Sellisesse kohta sattudes võib lõppkokkuvõttes jääda portveinist kui joogist üsna moonutatud ettekujutus. Meie käisime ühes sellises õnneks päris viimasena. Soliidsemates ja vanemates kohtades on sommeljee jutt asjatundlik ja joogid enamasti ikka mõõduka tasu eest. Veedame vägagi meeleoluka päeva Gaia tänavatel uidates ja veine degusteerides.

Vahva elamuse pakub päev Douro jõe orus viinamarjaväljade vahel tiirutades.

Douro jõe org meelitab igal aastal tuhandeid turiste

Meie eelistus on muidugi autosõit, sest siis saab teha peatusi väikestes külades ja oma äranägemise järgi valida, kuhu minna või siis mitte minna. Iseenesest mõista saab siia ka laeva, rongi või siis korraldatud ekskursiooniga. Maastik jõe kallastel on lummav oma lõputute viinamarjaterrassidega. Meie päeva muudab eriliseks põldmarjadega maiustamine mäenõlvadel. Need okkalised põõsad kasvavad metsikult ja ligipääs neile on üpris keeruline. Järskudel mäekülgedel ukerdamine tasub end aga siiski ära, sest nende marjade maitse ei unune ilmselt kunagi – nii mahlased, küpsed ja head.

Põldmarjad, mis maitsesid taevalikult

Kui Portos juba olla, siis kindlasti tasub ära käia Igreja de São Francisco kirikus. See on frantsiskaani ordu poolt 1245. aastal asutatud kirik, mille välisel vaatlemisel ei kahtlustakski, et siin on toimunud tõeline kullaplahvatus. Arvatakse, et kiriku interjööri kaunistamiseks on kulutatud üle 300 kilo kulda ja seda peeti omal ajal väga ekstravagantseks, eriti kui arvestada tolleaegset ümbritsevat vaesust. Üks kaunimaid ja ainulaadsemaid on siin altari puuskulptuur, mis kujutab Jeesuse sugupuud.

Igreja de São Francisco kiriku altar, mis kujutab Kristuse sugupuud

Kindlasti tasub käia ekskursioonil börsihoones, aga sinna peaks pileti ette ostma. Veel võiks üle vaadata vana São Bento raudteejaama, mille seinu ehivad hiiglaslikud azulejo’dest pannood, mis kujutavad linna ajalugu.

São Bento raudteejaam

On veel lõputu hulk vaatamisväärsusi, mida kõike ei jõua üles lugeda ja ka mitte üle vaadata. Porto asub küngastel ja nii tuleb pidevalt mõnest mäest ülesse rühkida, et siis hoogsalt allamäge kulgeda, seega peaksid jalanõud olema sobilikud ja kindlasti mitte kontsakingad.

Teeme väljasõidu Braga lähedal olevasse palverändurite kirikusse. Bom Jesus do Monte juurde viib hiiglama pikk trepistik, mida ääristavad 14 ristiteekonna peatuskohti tähistavat kabelit.. Ronime vaevaliselt treppidest ülesse ja mitte ei kujuta ettegi, et andunud usklikud tulevad siit põlvede peal ülesse.

Bom Jesus do Monte kirik ülal trepistiku lõpus

Kiriku juurest avaneb kaunis vaade Bragale. Siinkohal on paslik rääkida lugu Portugali kõige legendaarsemast suveniirist Barcelose kukest. Lugu ise on seotud palveränduriga, kes oli teel Santiago de Compostelasse. Palverändurit süüdistati hõbedavarguses ja ta mõisteti poomissurma. Süüalune palus end viia kohtuniku majja, kus kohtunik parajasti einestas. Laual oli küpsetatud kukk. Palverändur sõnas, et ma olen süütu, kui see kukk laulab minu poomise ajal. Kohtunik lükkas kukega taldriku kõrvale ja otsustas seda mitte süüa. Palveränduri poomise ajal tõusis küpsetatud kukk laual püsti ja kires nagu palverändur ennustanud oli. Mõistes oma viga, jooksis kohtunik võllapuu juurde ja päästis mehe surmast. Mees pääses tänu halvasti tehtud sõlmele. Mõned aastad hiljem naasis mees Barcelosesse, et kujundada Kuke isandale (kohtunikule) krutsifiks, kiitmaks Neitsi Maarjat ja Püha Jaakobust (krutsifiks asub Barcelose arheoloogiamuuseumis).

Portugali tuntuim suveniir on uhke punase harjaga Barcelose kukk.

Kuna on alles varajane pärastlõuna siis otsustame sõita Bragast Apúliasse. See on rannikul paiknev suvitusküla, mille metsikult tuuline ja liivane rannariba on täis tipitud kummalisi sinise-valge-triibulisi telkmaju rannamõnude nautijatele.

Telklaager rannamõnude nautijatele Apúlias

Ookean on lõikavalt külm ja vetteminekuks pole kohe üldse isu. Soojemate veeolude korral oleks siin täitsa tore puhata. Täna aga jalutame päikeseloojanguni piki randa, et siis tagasi Portosse sõita.

Hommikul võtame sihiks Vila Reali, et teha tutvust barokse maamõisaga, mille nimeks on Solar de Mateus ja mis jääb Vila Realist umbes 3 km kaugusele.

Solar de Mateus

Selle mõisa pilt ehib ühe Portugalist pärit veinitootja veinipudelite silte, aga see ei tähenda veel seda, et vein selles mõisas tehtud oleks. Selle pildi kasutamise õiguse müümine on mõisarahva osav turundus, et oma majapidamist paremini majandada. Majarahvas korraldab huvilistele kindlatel kellaegadel toredaid ekskursioone ja meiegi fotosilma ette jäävad kaunid vaated.

Vahva päev jätkub mägede suunas sõiduga Linhares da Beirasse. Selle 12. sajandist pärit küla  tänavatel jalutamine on justkui teekond minevikku. Kividest laotud pisikesed majakesed vaheldumisi looduslike kivimürakatega, kivisillutisega külatänav ja trepil kükitav kassipere…

Linhares da Beira külatänav

Küla maamärgiks on kindlus, mille müüridelt avaneb ümbritsevale maastikule imeline vaade ning on tunda, kuidas Mondego oru tuul nägu paitab. Linharese lähedal mägedes on meil järgmine majutus, et osa saada maaelu idüllist ja puhata. Perepoeg tutvustab meile maavaldust ja lubab, et kõike, mis aias kasvab, võime võtta, ja kui hommikul värsket muna peaksime soovima, siis tuleks kana lihtsalt pesalt ära tõsta… Aia najal kasvab kannatusvili ehk maracuja nagu seda Portugalis kutsutakse. On augusti algus ja viljad on juba küpsed. Aianurgas on suur puur kanaarilindudele ja lembelindudele ning kõik võimalused grillimiseks ja muidugi bassein. Mis saab olla veel mõnusam kui mulistada jahedas vees, päevitada ja nautida vaadet mägedele. Perepoeg tuleb suure kahvaga üksikut põrnikat püüdma, kes on basseinivette ära eksinud. Ütlen, et see tegevus ei ole küll tarvilik, aga saan vastuseks, et tema ema nii ei arva… Ema on aga suurepärane kokk, kes meile mitmekäigulisi hommikusööke valmistab… Pärastlõunal, kui ilm on veidi jahedamaks läinud, teeme tiiru mägedes. Tee kõrval mäenõlvadel kasvavad piiniad, kuused ja puud, mille nime ma jälle ei tea. Lähiümbrusest leiame tähistatud matkaraja ja teeme väikese matka veidrate munakujuliste kivilahmakate vahel.

Matkarajal ...

Mingil põhjusel otsustab abikaasa, et ta tahab veel ühte kohta tagasi minna, et pildistada või videoklippi teha, mina aga jään teda teeservale ootama. Ühtäkki sõidab minu juurde politsei ja hakkab küsimusi esitama… keegi matkajast meesterahvas on sealkandis eelmisel päeval kaduma läinud ja politsei ei taha kuidagi uskuda, et ma selle kadunud mehega seotud ei ole. Möödub päris tükk aega, enne, kui mu abikaasa välja ilmub ja politsei ka minu küsitlemise lõpetab. Saame noomida, et mägedes ei tohi üksi liikuda, sest iial ei tea, kus õnnetus juhtuda võib ja abi vaja võib minna. Käime veel Serra da Estrela mägedes avaraid ja müstilisi vaateid nautimas. Elu on nagu lill, ainult söö, joo ja matka...

Serra da Estrela mägedes

Serra da Estrela mägedes

Iga puhkus kipub ühel kurval päeval lõppema ja nii peame meiegi end tagasiteele asutama. Tagasiteel külastame uhket, võimsat ja erilist Tomari kindluskirikut ja vaatame veidi ka linnas ringi. Castelo dos Templarios on vana templirüütlite kindlus ja tema müüride vahel seisev 12. sajandist pärinev Convento do Cristo (Kristuse klooster kirik) on Kesk-Portugali tähtsamaid ajaloomälestisi, mis on ehitatud Lissaboni eelkaitseks. Siin on eriti kenasti esindatud rikkalike meremotiividega manuelism (ehitusstiil), mida täiendab omalt polt veel ka 16. sajandist pärit renessansi stiilis klooster.

Näide manuelismist- Tomari klooster kiriku välisfassaad

Kristuse klooster kirikusse tulid templirüütlid  sisse hobustel 

Kuus lendu ja lugematud kilomeetrid autoroolis on möödanik, aga Portugal jääb südamesse. Ta võlus meid oma lihtsuse, külalislahkuse ja mõnusate inimestega. Saime kinnitust, et jalgpall on A ja O, kohalikud jõed on kas laiad või väga laiad, teed on nii mandril kui ka Assooridel suurepärased, maastik on väga eriilmeline, sardiinid on küll au sees, aga enamasti eelistatakse grillitud liha, alkoholiga ei liialdata, sest kohalikud ei telli enamasti ka õlut suuremas klaasis kui 200 ml, oma ajalugu ja iseseisvust peetakse kalliks ja kohalikud on enamasti teadlikud väikese Eesti olemasolust, kuigi meie rahvaarv paneb neid imestama ja ikka korduvalt üle küsima, kas ikka kuuldi õigesti...

Portugal, näeme jälle, kui mitte varem, siis järgmisel korral!

 

Enne reisi soovitan lugeda Lonely Planeti raamatut „Portugal“ ja Silmaringi reisijuhti „Topp 10 Lissabon“. Broneeri aegsasti ette majutused, autod, lennupiletid, vormista Euroopa ravikindlustuskart ja reisitõrkekindlustus ning ära paki liiga palju asju kaasa, sest vähemaga on lihtsam reisida! Tee seda kõike, et reis paremini sujuks ja et ootamatuste suhtes valmis olla.

---